Sooline võrdõiguslikkus on igati enesestmõistetav ja terve mõistusega hoomatav taotlus. Võrdõiguslikkuse nõudmisel on aga kerge libastuda ja kogu käsitlus muutub absurdseks ning käsitlejadki võivad muutuda naeruväärseks.

Komisjoni 2007. aasta soolise võrdõiguslikkuse raportist järeldub, et kuigi naised on haritumad kui mehed ning etendavad suurt osa meie majandus- ja sotsiaalelu edendamisel, on neil tööturul endiselt mitmeid tõkkeid, mis takistavad oma võimeid täielikult rakendamast.

Naiste tõkked

Karta on, et raporti koostamisel on peetud hariduseks koolis käidud aastate arvu või mingi taseme koolis tunnistuse või diplomini jõudmist. Paraku on ammu tuvastatud, et haridus ja koolis käidud aastate arv ei korreleeru.

Küllalt on neid, kellel on ülikooli lõpetamist tõendavad paberid taskus, aga kes ei tea ega taipa tuhkagi. Mõni väidab koguni, et tal on kahekordne kõrgharidus. Kui tal oleks üldse kõrgharidus, siis ta nii rumalasti ei mõtleks ega räägiks.

Haridus on kultuuri funktsioon (objektiivne kaassõltuvus) ja subjekti üks tunnusjooni (karakteristik), mis kujuneb õppe ja kasvatuse ühtsuses. Haridus toimib koos informeerituse ja kogemusega.

Seega tuleks märgata, et kui rääkida naiste ja meeste potentsiaalist ehk varusolevast jõust, siis oleks vaja võtta arvesse selle füüsiline ja vaimne, intellektuaalne ja emotsionaalne, kõlbeline ja sotsiaalne aspekt.

Samalaadsed on ka tõkked. Ei rakendu mitte karakteristikud, vaid nende ühtsus, rakendub tervik, s.o isiksus oma iseloomu ja temperamendi, ideaalide, ootuste, huvide ja hirmudega, kes on kas subjekt või manipuleerimise objekt.

Miks on naistel tööturul tõesti mitmeid tõkkeid, seda oleks vaja tõsiselt uurida, mitte meeleolu tõstmiseks, mulje kujundamiseks, kõmistamiseks või niisama naljaviluks veidi vaadata.

Hüpoteesi korras lisan, et naiste hulgas on üsna vähe neid, kellel on head eeldused süsteemseks strateegiliseks mõtlemiseks ja järjekindlaks tahteliseks ratsionaalseks tegevuseks. Kellel on tugev tase selleks, et lükata tagaplaanile isiklikud, emotsionaalsel alusel kujunenud hinnangud, et kiiresti ja täpselt reageerida ebastandardsetes olukordades, et säilitada tasakaal konfliktses absurdisituatsioonis ja orienteeruda n-mõõtmelistes ruumides.

Muidugi on palju erandeid (mis tavaliselt kinnitavad reeglit).

Naistel on enamasti emotsionaalse integraatori roll. Keegi ei saa kuidagi tõestada, et selline roll on millegi poolest halb ja tänamatu ning see oleks vaja asendada kas või ratsionaalse desintegraatori rolliga.

Naistel oma roll

Kas keegi on selle üle mõelnud, mis saab ühiskonnast siis, kui sajanditega kujunenud kultuuriväärtused ja -normid lõhkuda (asendada)? Naiselikkus ei ole pahe. Naistel ei ole vaja naiselikkust häbeneda ja pingutada selle nimel, et olla mehelik.

Ühiskonnas on palju selliseid ametikohti, kus naised on meestest palju võimekamad, aga on ka selliseid valdkondi, kus on vastupidi.

Mu nelikümmend aastat õppejõuna tegutsemist on lasknud koguneda teadmistele lisaks ka üpris ulatuslikul kogemusel. Kui üritaksin koostada mingit juhtide edetabelit, siis tuleks esikohale seada omaaegse kondiitritoodete kombinaadi Kalev direktor Eda Maurer.

Ametialaselt edutatakse ja tunnustatakse inimesi Eestis mitte soo, vaid kompetentsuse, võimekuse, harituse, visaduse, mõtte- ja tundesügavuse, väärikuse jms alusel.

Naistel on tavaliselt tugevam intuitsioon ja võime taibata nii põhjuslikke kui ka funktsionaalseid seoseid inimeste vahel. Naised on hellemad, õrnemad...

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et võrdõiguslikkuse probleem on olemas ja soojas oleks seda vaja ka hoida, aga käsitleda siiski kaine mõistusega hoomatavate kultuurinormide kontekstis.

Veel oleks vaja märgata, et Eesti koolis püsib senini nõukogude võimu kehtestamisel sisse seatud kesksooline kasvatus.