Olen aastaid keeletoimetajana lugenud Eesti kõrgkoolides kaitstavaid bakalaureuse- ja magistritöid. Sõnastusoskust ega õigekeelsust autorid niikuinii vajalikul määral ei valda – seda pole vaja enam korrata. Küll võib üldsust üllatada tõsiasi, et tegelikult juhendavad juhendajad muutuvad aasta-aastalt järjest defitsiitsemaks. Et päris suur hulk väitekirju on jäänud ka sisuliselt juhendamata, peaks meie kõrghariduse korraldajaid mõtlema panema. Kui olen söandanud redigeeritava töö autorilt pärida, kas tema tööd ikka juhendatud ka on, tuleb sageli arglik vastus: «Ega õieti ole küll, õppejõul pole aega olnud» või «Juhendaja kord vaatas, ütles, et käib küll.»No mitte üldse ei käi! Sisuline juhendamatus paistab isegi minule kui teise eriala esindajale teravalt silma kas või sellega, et töö autor pole suutnud oma teema seisukohalt eraldada olulist materjali ebaolulisest, paisates kõik ühtmoodi tähtsana ja üsna süsteemitult selle ette, kes tema «teadustööd» üldse lugeda viitsib. Lahjad uurimused Ega tudengite seas levi asjatult küsimus: «Kas said ikka sellise juhendaja, kes sinu tööd ka lugeda suvatseb?» Mõned õnnelikud olevat küll. Üks juhendaja, kes oma üliõpilase vaimusünnituse tõesti mõneks ajaks enda kätte võttis, andis selle tagastamisel juhendatavale mõne näpunäite, mida töö viimistlemisel arvestada. Ja kui tudeng seda teha püüdis ning uuesti juhendaja poole pöördus, et ei tea, kas ikka sai nii, nagu peaks, vastas õppejõud: «Kuulge, noor inimene, mis te endast mõtlete, ma juba kord lugesin teie tööd.» Jokk! Usun täiesti professor Peeter Vihalemma, kui ta raadios rääkis ajakirjandusosakonnas kaitstud lõputööde kõrgest tasemest. Ju oli see neil õnnelik aasta: juhtusid olema võimekad diplomandid, keda ka eeskujulikult juhendati. See ei tähenda aga põrmugi, et üldpilt kogu riigis niisama roosiline oleks. Kadumas on piir bakalaureusetööde ja referaatide vahel, sest uurimuslikku osa pole enam paljudes töödes olemaski. Nii on madalaim teaduskraad omandatud ka üheainsa artikli usina refereerimise eest. Ja retsensent, oma eriala vaieldamatuid liidreid Eestis, pakkus sellisele referaadile välja isegi hinde B ehk «väga hea». Kaitsmiskomisjon siiski end lollitada ei lasknud ja langetas hinde D-le. Aga ühe bakalaureuse oli meie üli(üle)haritud riik jälle juurde saanud. Lademed suisa huumorit Arvukatest kurioosumitest, mida «juhendatud» töid lugedes olen leidnud, on vahest markantseim näide ühe bakalaureusetöö kokkuvõttest, mis teadupärast peaks sisaldama lõppjäreldusi ja üldistusi. Selles rääkis aga diplomand, kuidas nõukogude võim kiusas taga pastorit tema abieluväliste seksisuhete pärast. Muide, selle töö ametlik juhendaja valiti peatselt oma mainekas õppeasutuses kõrgele ametikohale ja töö autor ise taotleb praegu juba magistrikraadi! Ja kuhu on jäänud humoristid? Eesti kõrgkoolides kaitstud «teadustööde» üüratud lademikud pakuksid kõiksugu ärapanijatele, pealtnägijatele, võsast tulnutele, kõrvalehüppajatele ja teistele meie tegeliku elu uurijatele aasimisainest terveks sajandiks. Kevaditi korduv üleriigiline kaitsmiste laviin on minetanud igasuguse mõistuspärasuse. Põhimõte «Meile raha, sinule kraad!» teeb meid järjest haritumaks riigiks ja kergitab meie vastavat kohta Euroopa Liidu rahvaste seas ning... kergitab ka tolmukorra alla mattuvaid töödevirnu, mida tegelikult kellelgi ega kunagi vaja ei lähe, sest need tööd on suures osas kokku klopsinud inimesed, kes soovisid vaid kõrgharidust tõendavat dokumenti. Asemele riigieksam? Aga neid väheseid töid, mis tõepoolest tarvilikuks osutuvad, ei hoitagi arhiivides, need on pidevas kasutuses seal, kus tehakse tõsist teadust. Vahest on nende tolmukogujate asemel, millest juhendajate silm on vaid põgusalt või üldse mitte üle käinud, mõttekam nõuda kraaditaotlejailt paari-kolme tõsist riigieksamit, mis tõstaks nende erialaste teadmiste taset ja eraldaks sõklad teradest. Pole ju eriline uudis, et palju kuldsesse keskikka jõudnuid, kel omal ajal oli tõsiseid raskusi keskhariduse saamisega, sest pea ei võtnud, on tänaseks jõudnud madalaima akadeemilise kraadini... ja nad pürivad aina edasi. Kes maksab, tellib ka muusika. Kaua võib? |
Kõik tänased
