Ühel pool Rahajõe vooge käib elu lihtsate ja loomulike reeglite järgi. Söö ja joo, mis sul on, ja käi ringi ükskõik millistes rõivastes (mis oled kaltsukast jõudnud osta), peaasi, et su kunstitegu oleks enda vastu aus ja kõnetaks su mõttekaaslasi.

Mõnikord tekib näitusele küll nii iseäralik looming, et ärritab vaatamisel ja paneb endast lausa pikemalt rääkima. Sünnib pilte, mis on sama hästi kui koledad, ja tekib teoseid, mis ei olegi pildid, vaid näiteks leivakäärud põrandal, liikuvad kujutised ekraanil, põlema pandud lauajupid.

Teisel pool Rahajõge hiilgab glamuurne seltskond, kelle silmis on üks õige kunst ilus, magusa maitsega, rõõmus, igati arusaadav ja portree sarnaneb modelliga nagu kaks tilka vett.

Üle Emajõe sirutub meie igapäevases Tartus kuus silda. Mõni sild ja purre ühendab ka Rahajõe kaldaid kunstilinnas Tartus, aga ühelt poolt teisele edasi-tagasi jalutajaid on jäänud üha vähemaks.

On juba juhtunud, et loojaid teiselt kaldalt saadetakse glamuurse seltskonna näituseavamiselt üsna ruttu minema. Rikas ja vaene kunst ei taha teineteist varsti enam tundagi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5