Mõtteid sunnib aga välja ütlema muu, praegune tegelikkus. Meie kaubandus vajab korrastamist.

Järjekord oskamatusest

Kodulinna kaubanduse grand lady Marvi Kibe kinnitas ühes raadiointervjuus, et kassade juures valitsevad sabad näitavad kujukalt, et midagi on kahe silma vahele jäetud. Õige kaupmees hoiab järjekorrad ära. Selles on tal õigus.

Kunagise Kesklinna kaubahalli ajal oli seal lausa lust ostusid sooritada: ei mingit sabatamist, lahke ja viisaks teenindus pealekauba. Praegused käigud Tirsi poodidesse, Eedenisse või Citymarketisse kõnelevad teist keelt.

Tipptunnil, eriti reedeõhtuti, vonklevad hiigelsabad. Kõige kurioossem on see, kui keset ostumölllu on paar terminali suletud või ütleb mõni kassa üles.

Halb kogemus pärineb eelmise aasta lõpust. Seadsin südapäeval sammud Eedeni Konsumisse. Rahvast oli vähe, töötas vaid kolm kassat ning näitsikud ei olnud eriti kiired, lisaks ei suutnud tark aparaat tuvastada vöötkoode.

Kogu teenindamise peale kulus kümme minutit, kuigi järjekorras minu ees oli vaid kaks ostjat!

Midagi tõsist on lahti ka Tirsi poodides. Olen üsnagi kiuslik ostja: kui olen valinud sobiliku kauba, siis ei huvita mind, kas aparaat suudab koodi tuvastada või mitte.

Eriti sagedased on sellised juhtumid Räni Tirsis. Kui lisandub veel kassiiri nipsakas ütlemine, et aparaat ei suuda lugeda, jätke see asi ostmata, on minu mõõt täis. Hakkan kiusu ajama, ja kõik.

Annab ju asju nii seada, et kaubagrupid oleksid loetavad, ja kui ei ole, on midagi markeerimise poolel lahti. Tühja askeldamine kassas võtab aga aega, tekitab järjekorra ja päeva lõpul niigi stressis inimesed saavad seda tubli annuse veel juurde.

Aga see pole kõige hullem. Tänapäeval on levinud pangakaardi kasutamine. Eriti sobib see suurte sisseostude puhul, paari-kolme pisiasja ostes küll mitte. Terminalidega ühenduse saamine tippajal võtab aega, liinid on koormatud ning kui pangakaardil on juhtumisi mõni number halvasti loetav, on jälle stress käes.

Vaja on muudatusi

Otstarbekas oleks suurtes kaubakeskustes luua eraldi ekspress- ehk kiirkassad, nagu on tehtud arenenud riikides. Kui korvis on näiteks neli või viis asja, siis sead sammud selle kassa juurde. Paar-kolm käeliigutust põhimõttel kaup-raha-kaup.

Miks meil nii pole? Kirutud nõukogude ajast mäletan, et näiteks Tallinna ABC-poodides oli see olemas. Ekspresskassad säästaksid aega ja tasuda tuleks seal ainult sularahas.

Ka pangakaardiga maksjatele peaksid olema eraldi kassad. Seegi pole jalgratta leiutamine. Pühade eel hädaldasid kaubandustegelased, et sularaha tuleb vähe, rahvas maksab kaardiga. Lisaks tuleb pankadele maksta iga tehingu pealt ja kasum väheneb.

Aga eks kaupmehed ole ise süüdi, et nad suurtes keskustes lasevad kassades kaardiga maksta, toites nõnda panku ja kasvatades nende kasumit.

Saksamaal, Prantsusmaal ja ka Tshehhis on hüpermarketites sikud lammastest eraldatud.

Kui pole käepärast sularaha, aga on soov shopata, siis ole hea ja võta sellesse sappa, kus teised suurte korvidega ees, ning tasuda saab plastkaardiga.

Mõnigi võib nüüd vihastada ja öelda: olgem innovatiivsed. Aga kas Lääne-Euroopas seda siis ei olda? Avage silmad ja vaadake, kuidas Saksamaa ostukeskustes, aga ka hotellides ja lennuväljadel on paljudes kohtades kiri: nur Bargeld (ainult sularaha).

Välismaal on muide hotellegi, kus ei saa kaardiga maksta. Olen peatunud mitmeski sellises hea tasemega majutuspaigas ja keegi ei öelnud, et näe, diskrimineeritakse. Iga ettevõte saab oma tööd korraldada nii, kuidas tahab ja viitsib.

Meilgi võiksid olla kaardiga maksmiseks eraldi kassaliinid, kus teatavasti kulub alati rohkem aega. Miks ma pean seisma järjekorras koos nendega, kes pole viitsinud poodi tulles sularaha automaadist välja võtta või kaasa varuda. Vaadake, iga endast lugu pidava ostukeskuse seinal on rahaautomaat. Need pole sinna ometi ilu pärast pandud.

Kaart ja sularaha

Kaubanduses on läbi aegade arveldud sularahaga ja see peaks jääma ka edaspidi. Mis muidugi ei tähenda, et kui mul rahakotis kroone pole, siis osta ei saagi. Aga kui soovid mugavust, peab see tulema millegi arvelt. Tahad siilionu kombel kaardiga maksta, siis ole hea ja varu aega. See aga on omakorda raha.

Innovaatiliste mõtetega ei tasuks liiale minna. Eriti meeldib pangakaardiga tasuda teismelistel. Hiljuti maksis Lõunakeskuse Maksimarketis üks beibe minu ees jäätise ja närimiskummi eest muidugi kaardiga - summa oli 12 krooni!

Kauplus saab määrata piiri, millest alates saab tasuda kaardiga - näiteks 100 või 200 kroonist alates. Selliseid viiteid olen näinud Praha hüpermarketites.

Kauplemise korrastamine on kaupmeeste kätes. Tuleb teha kõik selleks, et teenindamine oleks mugav ja võimalikult kiire.

Kahjuks võtavad tänapäeva noored ja energilised, enda arvates ilmas palju ringisõitnud marketingijuhid eeskuju ainult Soomest või tehakse kõike iseenese tarkusest.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2.43