Mart Kivastik: nende Nokia

Soome jõudmiseks pole vaja suurt vaeva näha. Paar tundi autoga Tallinna, siis vupsti sadamasse, hopsti laevale ja mõne aja pärast oledki uues, hoopis teises maailmas.

Üks mu sõber elab Turus. Tema nimi on Kalevi. Vanasti, kui meil süüa ei olnud, käis ta meid siin toitmas. Ostis turult liha ja tegi süüa. Kalevil on Tampere lähedal Kyrösjärve ääres suvila. Korra aastas saame me seal kokku ja üritame kala püüda. Kui kala ei saa, käime poes, joome ennast täis ja läheme sauna.

Mõnikord on läinud ka niiviisi, et ei hakkagi kalale minema. Joome ennast kohe täis, hakkame sauna kütma ja jääme halgude otsa magama. Seda on juhtunud. Joomine tuleb meil mõlemal hästi välja, kohati on Kalevi must vägevamgi mees, aga muus me nii sarnased ei ole.

Kui Kalevi Eestis käib, vaatab ta imestusega meie teeäärseid metsaveeri. Need on tölke ja muud prügi täis. Vanasti oli rohkem, nüüd veidi vähem. Mis seal nii imestada on? Ma olin ka tühje purke autoaknast metsa lennutanud ja tõepoolest arvanud, et see pole teab mis kuritegu.

Kalevi ütles, et ta ei tule mulle kunagi enam külla, kui ma nii jätkan. Mis siis ikka. Ma harjusin sellega. Teinekord korjan metsast teiste prügi ära. Vanade aegade pärast on lausa piinlik.

Aga ikka sellest kalapüügist. Juhtub ka nii, et me tõepoolest jõuame järvele. Võtame spinningud, landid ja sosku, ja tahakski juba merele minna, kui tuleb Kalevi, aerud ühes käes ja oma eeskirjad teises: päästevestid, päästevestid. Soome keeles on need liivid. Ma olen talle seletanud, et ujun paremini kui Spitz ja et vesi on ju soe ja lainet ei ole, aga kui täis me ka ei oleks, ilma liivideta pole õnnestunud ankrut hiivata. Sest seadus käsib.

Järvel on meil teinekord õnnestunud püüda ka mõni kala. Haug tavaliselt. Et seda vaest looma süüa, tuleb ta kõigepealt ära küpsetada. Kõige mõnusam oleks muidugi lõkkel õues. Aga lõket teha ei või. Sest ei tohi!

Lähima kilomeetri ulatuses pole hingegi. Ainult kohalikud talumehed ja põdrad. Politsei magab ammu... aga ei tohi, ei tohi lõket teha! Me paneme kala köögis ahju ja kõik. Sest seadust ei tohi rikkuda, isegi kui keegi ei näe.

Soomlased joovad isegi rohkem kui eestlased, aga avalikult end täis lakkuda ei tohi. Kilekotist on lubatud. Kogu Helsingi on kilekottidega onusid täis. Soome joodikud järgivad reegleid! Soomlased ei lähe punasega üle tee, sõidavad ettenähtud kiirusega ja kannavad isegi oja kaldal päästeveste, kui nii on omavahel kokku lepitud.

Soomlastel on üks eeskujulik riik ja rõõmsad kodanikud, neil on Sibelius, Saarikoski ja Räikkönen. Soome võitis sõja ja ei andnud kõige kiuste oma iseseisvust käest. Kuigi Helsingis ei ole pilvelõhkujaid ja Tallinn on neid täis.

Soomlastel puuduvad eliitkoolid ja erilised õpilased. Neil on tavalised koolid väga tavaliste soome lastega, kus keegi ei ole kellestki parem. Soomes kantakse kõigi eest hoolt. Isegi nende eest, kes oma asjadega toime ei tule. Ka Eesti kodutud koerad leiavad Soomes kodu, kuigi see justkui pole soomlaste asi.

Ükskord olime me Soomes restoranis ja arve tundus liiga suur. Ma mõtlesin, et vaataks arve üle, kes teab.

Kalevi ütles, et ei ole mõtet: sind võidakse petta igal pool maailmas, aga Soomes mitte.

Soomlased ei valeta, ei varasta ega tee nippe. Soomlased on lihtsalt tublid ja ausad inimesed.

Ja ongi kogu Nokia!

See on tegelikult sünnipäevalugu. Me mõlemad, nii Eesti kui Soome, saame üheksakümmend. Soomlased juba said ja meie juubel tuleb paari kuu pärast. Meil on palju ühist, näiteks keel, suusatamine ja joomine. Aga samas oleme täiesti erinevad.

Kuigi Soome on vaid paar kuud vanem, tundub, et nemad on tõepoolest üheksakümmend aastat vanad ja meie ainult kolm. See aga ei ole venelaste süü!

Õnneks elavad soomlased meie kõrval. Meil on lihtne eeskuju võtta, et sajandal sünnipäeval oleks see vahe väiksem. Hüva uut aastat!