Kui peaminister kuulutas, et meie lähim eesmärk on viieteistkümne aasta pärast jõuda viie jõukaima Euroopa riigi hulka, tuli mulle meelde kauge päev aastate tagant, kui mu tädi arsti juurde puusa uurima läks. Siis meil veel midagi ei olnud – ei vorsti, liha, sooja ega külma. Sai nägi välja nagu asfalt. Me elasime väikest vaikset elu Euroopa äärel. Aga me olime õnnelikud! Äsja olime hoidnud üksteisel käest kinni... meil oli kõik ees! Mul on too päev nii selgesti meeles, sest mu tädi saabus arsti juurest, pea norus. Puusa ei olnud. Arst oli öelnud, et puusa saab umbes viie aasta pärast, siis kui järjekord tädini jõuab. Teine võimalus oli puus ise osta, aga see maksis üle kahekümne tuhande krooni. Kuna raha vahetati igaühele vaid sada viiskümmend, siis oli siililegi selge, et on ainult esimene võimalus – oodata. Aga viriseda polnud mõtet, kõik ju kannatasid. Tädi võttis valuvaigisteid ja unerohtu. Teatris valis alati koha rea otsas, et saaks vajaduse korral püsti seista. Ja nii kõik need viis aastat, kuni järjekord temani jõudis. Vahepeal juhtus igasugu asju. Et lapsed riigil koormaks ei oleks, saadeti spordikoolid laiali. Noorel riigil ei olnud lihtsalt võimalik. Oli klubide ja parteide aeg. Iga asja eest tuleb maksta! Tasuta lõunaid ei ole. Terad eraldusid sõkaldest ja suurem osa sõkaldest valgus tänavatele hängima. Meie tädiga mõistsime seda väga hästi – kõigile ju ei jätku. Mu tädi oli uue ringiga arsti juures, kes ootas teda, metalselt sätendav puus käes nagu võidukarikas! Ainult oh õnnetust – nüüd tuli välja, et viie aastaga oli mu arstindusest mitte tuhkagi taipav tädi parandamatult ära rikkunud ka oma teise puusa. Mingi tühise valu pärast! Üks jalg oli pidevast komberdamisest jäänud viis senti teisest lühemaks. Nii juhtuski, et vaevalt oli tädi endale ühe puusa saanud, kui ta asus kohe järjekorda, et teist saada. Järjekord ei olnud pikk – ainult kolm ja pool aastat. Üldiselt ei olnud ka see aeg kerge, kuigi tädi oli harjunud juba tablette sööma, valu taluma ja mitte magama. Nagu me kõik. Me ju kannatame ära, peaasi et... peaasi et mis? Mis on mu tädi tühised mured väärt?! Võrreldes valitsusega! Valitsusel olid käsil parlamendi palgad ja pensionid, et need oleksid rahvaga igaveseks viiekordselt seotud. Käsil olid hiiglaslikud kinnisvaratehingud nii Tartus kui Tallinnas – võeti rendile politseimajad, mis läksid valitsusele nii kalliks, et politseinike palgaks raha enam ei leitudki. Närused võmmid kukkusid altkäemaksu võtma, aga see on ju tühi-tähi võrreldes nende hiigelülesannetega, mis riigi ees seisid. Tartus, vaimuga linnas, kukkus samal ajal kokku Tähtvere bassein, sest spordikoole ju enam polnud ja lapsed ujumas ei käinud. Need jõlkusid kinodeta linnas. Mujale polnud minna. Rahvale kuulunud Ihaste metsa oli eliit kinkinud iseendale, sest neil oli seda lihtsalt vaja. Kolm aastat hiljem vajas mu tädi põlveliiges väljavahetamist. Pärast kaheksa-aastast lonkamist olid põlved omadega läbi, ainult et ka neid pidi ootama, ootama, ootama! Vahepeal oli märkamatult kohale jõudunud HIV, mis algas küll Kohtla-Järvelt, kuid murdis end hiidlainena üle Eesti, aga valitsust see ei huvitanud, sest valitsuse arvates niitis see vaid narkareid ja pedesid. Aga kuna neid ei valita, siis parlamendile otsest ohtu polnud. Valitsusel oli olulisemaid asju! Valitsus oli juurutamas meetodit, kuidas jõuda viie kõige rikkama riigi hulka Euroopas! Muuks polnud aega. Oli olulisi tehinguid – raudtee müümine ja ostmine, mille tulemuseks oli reisirongiliikluse lõpp Eestis. Kuna valitsus ise rongi ei satu, siis polnud see ka ju tema probleem. Mu tädi on nüüd üleni metallist: puusad, põlved, õlad, kael ja pea, nagu Sampo. Sest... ta ei jõudnud kunagi õigel ajal. Alati oli järjekord. Aga ta ei nurise ja on harjunud tablette võtma ja ei loodagi arsti juurde pääseda siis, kui see vajalik on. Mõnikord lähevad hädad iseenesest mööda ja noh, ta on juba vana ka ja. Samas oli nii südantsoojendav näha, et me kogusime laste reanimobiilide jaoks raha. Meie ise. Valitsusel ei olnud selleks hetkel aega, ta oli seotud skandaalide, korruptsioonide, Werolitega, eelmise presidendi eraarmee ja korteritega. Aga ikkagi oleme me, mina ja mu tädi, uhked, et valitsus nuputab plaani, kuidas me viieteist aasta pärast oleme Euroopa viie kõige rikkama riigi hulgas. Kes täpselt, ei ole teada. Viskame näppu! Mul on küll tunne, et suurem osa meist sellesse laeva ei istu. Osa hukkub Tartu–Tallinna maanteel, osa jääbki Tallinnas ummikusse. Paljud on vangis ja haiged – nendel pole niikuinii pääsu. Need, kes ei sure, on jälle liiga lollid, sest haridus läheb iga päevaga üha kallimaks, kõigile teda ei jätku. Meie emad ja isad on niikuinii määratud tollesse paradiisi mitte jõudma, sest nemad jäid täiega vahele – lapsepõlves oli sõda, Siber ja venelased, nüüd aga oli vaja end ohverdada parlamendipalkadeks, esindusautodeks, kantsleritele kompensatsioonideks, valimisreklaamid nõuavad oma... Kui järele mõelda, on vilets rahvas – haige, vana, harimata ja väsinud. Siuke ju ei väärigi tulevikku.
> Loe edasi |
