Tolleaegse Tartu 7. keskkooli, praeguse Karlova gümnaasiumi ajaloo eriklassi lõpetanud poiss oli juba nelja aasta pärast Tartu Ülikooli vene filoloogia tudengina seal tagasi, et teha asendusõpetajana ära pedagoogiline praktika «Kogu minu pedagoogiline karjäär on möödunud ühes koolis,» tunnistab praeguseks juba üheksa kuud linnavalitsuse leival olnud Goldman, kes laisa mehena, nagu ta ise ütleb, leidis sellest koolist ka naise ja tagatipuks pani oma lapsedki samasse kooli õppima.Kooliaeg sai läbi Goldmani sõnul oli tal tasapisi hakanud tekkima tunne, et kooliaeg hakkab läbi saama, seepärast võttiski ta mullu kevadel vastu abilinnapea Jüri Sasi ettepanku hakata juhtima linna haridusosakonda. «Ma olin saavutanud selle, mida ma olin tahtnud, koolis oli teotahteline kollektiiv ja õpihimuline organisatsioon,» räägib ta ja lisab, et eks oli ikka ka väike uudishimu, mis ajas teda kaema, mis linnas ja selle juhtimises õigupoolest toimub. Uues ametis, tunnistab Goldman, on tal teinekord üsna õpipoisi tunne: koolis võis ta end üsna kindlalt tunda, nüüd ootab aga iga päev ees mõni uus olukord. Elmar Loodusest arvates kolmeteistkümnenda haridusosakonna juhatajana tõdeb Goldman, et uude ametisse asudes on kõige tähtsam mitte hakata olemasolevat lõhkuma. Goldmani suur unistus on aga kutse-eelse haridussüsteemi ja kutsenõustamise käivitami-ne – et kutsehariduskeskuse erialad vastaksid tänapäeva nõuetele ja oleksid noortele huvitavad, et õpilased saaksid alates 7. klassist kutsehariduskeskuse erialadega lähemalt tutvuda ja et iga kool saaks oma karjäärikoordinaatori. Goldman nendib, et kõik ei mahu gümnaasiumi ja kõigil polegi vaja sinna minna: «Uskuge mind, ma olen 30 aastat koolis olnud. Kui õpetaja saab aru, et õpilasel tõesti ei ole mõtet gümnaasiumis aega viita, aga ta on kuldsete kätega…» Noortel pole sugugi kerge pärast põhikooli otsustada, kus edasi õppida, tunnistab Goldman ja kinnitab, et kutsehariduskeskuse nn eelkool ja karjäärinõustajad peaksid tegema kõik, et aidata noorel inimesel õige erialani jõuda. «Kui ta peab olude sunnil valima mingi eriala, mis teda tegelikult ei huvita, siis me saame... No kellel on kasu halvast arstist, müürsepast või katlakütjast?» selgitab Goldman ja rõhutab, et mitte raasugi ei vasta tõele nõukogudeaegne arusaam, justkui oleks laps, kes ei läbi kooli 1.–12. klassini keskkoolis, teistest millegi poolest kehvem. Sellisel lapsel on lihtsalt teistsugused huvid, mitte mingil juhul ei tohi kutseharidust ja gümnaasiume vastandada. Teiseks südameasjaks on Goldman endale võtnud lasteaiakohtade puuduse. «Linn ju läheb kogu aeg paremaks, aga selge see, et kõik tahavad suuremalt, kiiremini ja paremini,» tõdeb ta. Oma järglase, Tartu Karlova gümnaasiumi uue 6.–12. klasside õppealajuhatajaga on Boris Goldman aga rahul – varem oli tema laste õppealajuhataja koolis nende isa, nüüd on selleks nende ema Imbi. Vastu ootusi kinnitab Boris Goldman aga, et haridusteemadel arutletakse nende kodus harva. «Esiteks oleks see väsitav ja teiseks – igal asjal on piir, kodus kasvatatakse lapsi,» räägib Goldman. Siiski on Boris Goldman õppealajuhatajana aeg-ajalt arvesse võtnud oma praegu abituriendist tütre ja 6. klassis õppiva poja arvamust. «Need mõtted, mis tulevad lapse suust, on alati õiged, küsimus on selles, kas nad on otstarbekad,» selgitab haridusosakonna juhataja ja lisab, et lapsed võivad tihtipeale olla vanematest targemad, aga vanemad on see-eest suurema elukogemusega. Goldman ütleb, et ka õppealajuhataja töös ei olnud õpilased talle probleemiks, nendega sai alati kokkuleppele ja kõigest rääkida. Ta nendib, et kool oma olemuselt ei ole 30 aastaga muutunud, küll on aga muutunud lapsevanemad. Kooli praegused kasvatusraskusedki tulenevad paljuski sellest, et lapsed ei ela enam koos vanavanematega, kadunud on järjepidevus, paljudel esimese klassi jütsidel puudub isa – laste probleemid tulevad kodust kooli kaasa. «Vanasti tuli kõige viimasemgi asotsiaalist lapsevanem kooli, lips ees – olgugi viltu–, nüüd tulevad mõned lapsevanemad, müts peas ja näts suus,» tõdeb Goldman. Noorte vanemate suhtumine on muutunud ja see on tema hinnangul väga kurb. Boris Goldmani abikaasa Imbi on lisaks õppealajuhataja tööle seotud kolme koori juhendamisega ja nii saab terve pere kokku igal õhtul alles kella seitsme ajal. Suur ajaloohuviline Boris Goldman, kes annetas oma hea sõjaalase raamatukogu Balti kaitsekolledžile, sest raamatuid sai tema koju juba liiga palju, on aga laste rõõmuks või õnnetuseks käinud nendega mitu korda läbi kõik Tartu muuseumid ja näitused. Jäävadki Jukud ja Marid Lisaks on Goldmani südame vallutanud mõisad, eriti pioneerilaagritena tegutsenud mõisad Sangastes ja Alatskivil, kust on pärit ka tema naise vanavanemad. «Kui ma elus üldse olen annetanud, siis Jaani kirikule ja Alatskivi mõisale,» räägib Goldman ja tõdeb, et Jaani kiriku kellatorni vaadates on tal hea meel, et temagi panus on selleks antud.
> Loe edasi |
