Venemaal toimuv äratab tähelepanu

Märguande hakata valmistuma poliitilise reþiimi muutumiseks said Vene jõustruktuurid 2000. aasta 7. veebruaril, kui Putini juuresolekul taasavati Juri Andropovi mälestustahvel KGB maja küljes.

Pisut hiljem, 2000. aasta mais, kui Putin astus presidendina ametisse, kostitas ta riiki Andropovi poliitilise loosungiga «Kord ja distsipliin».

«Meie aja Andropov» lubas ühendada rahva, allutada suurärimehed riigi kontrollile, juurida välja korruptsiooni, taastada armee autoriteedi, suruda maha oligarhid. Platsile joondumise signaaliks sai NSV Liidu hümni taastamine.

Spioon presidendiks

Samal 2000. aasta kevadel kirjutas ajakirjanik Aleksandr Minkin ajalehes Moskovski Komsomolets: «Ta unistas luurajaks saamisest, aga presidendiks saamisest ei unistanud kunagi. Järelikult sisemiselt, psühholoogiliselt, ei ole ta selleks valmis. Ja ei saa valmis. Isiksust ei saa muuta nagu elukutset. Ta on käskude täitja, mitte tsaar-isevalitseja, ja mitte president-demokraat ja isegi mitte Pinocheti või Lebedi tüüpi armeekindral. Ta on spioon. Praegune roll on talle võõras. Me suundume tundmatusse - parimal juhul.»

Alles nüüd hakkame me mõistma, et putinlik, pidevalt tagasivaatav Venemaa moderniseerimise mudel on lihtsalt «katteoperatsioon», mille varjus legaliseerus hoopis teine riigivalitsemise mehhanism. Gleb Pavlovski nimetab seda «juhitava reaktsiooniga masinaks», Lilja Shevtsova aga «valitavaks isevalitsuseks».

Tänu sellele mehhanismile allutati Vene televisioon täielikult riigile ja algas pealetung kirjutava meedia vabadustele, blokeeriti sõltumatu kohtu loomine ja hoiti ära tsiviilkontrolli teke õiguskaitseorganite ja eriteenistuste üle.

Valimised muutusid kontrollitavateks kesk- ja kohaliku võimu poolt. Õigussüsteem muutus arvete klaarimise ja omandi hõlvamise vahendiks. Parlamendis peab võim ülal kunstlikult loodud enamust. Mingeid märgatavaid kodanikuühiskonna institutsioone riigis ei tekkinudki.

«Putinliku liberalismi» kirjeldatud pale on juba ilmne kõigile, ent meil, uurijatel, on isu vaadata sügavamale ja teha selgeks, mis ikkagi genereerib seda vene isevalitsuse süsteemi. Vene Teaduste Akadeemia eliidi uurimise keskuse direktor Olga Krõshtanovskaja oli esimene, kes märkas ja mõõtis selle süsteemi peamist tekkepõhjust - valitseva klassi militariseerumist.

Vladimir Putin, kes viie aastaga sai aselinnapeast presidendiks, on kogu aeg oma inimesi endaga kaasa tõmmanud. Need on olnud erilised inimesed - sõjaväelase rühi ja salajase biograafiaga.

Pärast 2000. aastat hakkasid sotsioloogid fikseerima valijaskonna ja regionaalsete eliitide meeleolude järsku muutust: kohalikel valimistel andsid nii ühed kui teised eelistuse just sõjaväelastele (eriti vastuluure töötajatele.) 2002. aasta keskpaigaks olid 88 regioonijuhist (välja on jäetud Tshetsheenia) üheksa sõjaväelased.

Võimas võrgustik

Ent sõjaväelaste kõige hoogsam pealetung võimule seostub presidendi esindajate saatmisega seitsmesse föderaalringkonda, mis toimus 2000.-2001. aastal. Viiel esindajal seitsmest on kindrali aukraad ja 70% nende asetäitjatest on kõrgemad ohvitserid.

Igas föderaalringkonnas on loodud julgeolekunõukogud, kuhu kuuluvad regiooni vastavate organite esindajad - sõjaväegarnisonide ülemad, FSB, siseministeeriumi ja prokuratuuri kohalike alaüksuste juhid. Nii on konsolideeritud föderaalsete struktuuride jõud ning asetatud need vastakuti regionaalsetega. Kreml on loonud läbi kõigi regioonide hargneva tugigruppide struktuuri, mis suures osas koosneb sõjaväelastest.

Alates 2000. aastast on kiiresti kasvanud sõjaväelaste osakaal ka neis võimuorganites, mis ei tegele kaitse- või julgeolekuasjadega. Nii näiteks moodustavad sõjaväelased 35% kõigist 2000.-2002. aastal ametisse nimetatud aseministritest.

Sealjuures tulevad sõjaväelased majandusametkondadesse tööle enamasti mitte vastava ministri soovil, vaid «suunamisega» Kremlist. Sellised aseministrid jäävad reservohvitseridena edasi ametisse - neil säilib seega teine palk, lisatasud aukraadi ja staaþi eest ning tegevohvitseri tunnistus.

Uurijad on nüüd märganud 1990. aastate algul toimunud sõjaväeametkondade reformimise tulemust. Toona saadeti reservi tuhandeid kõrgemaid ohvitsere ja kindraleid, kel polnud pensioniiga veel käes. Enamjaolt maandusid nad kommertsstruktuurides.

Nüüd on ilmnenud, et enamik sõjaväelasi säilitas oma tsunftisidemed. Neist on saanud president Putini kõige järjekindlamad ja truumad pooldajad, kes poliitilise mobilisatsiooni korral asuvad esindama riigi huve ärimaailmas.

Niisiis eksisteerib Venemaal võimas võrgustik, mille on loonud Putini lähiümbruskonnas tegutsev strateegilise planeerimise grupp. See grupp on konspiratiivne, nende otsustamismehhanismid välisvaatleja eest varjul, meie näeme kõigest selle väga efektiivse töö tulemusi.

Kui midagi ei juhtu, siis valitakse Vladimir Putin 2004. aasta märtsis taas suure häälteenamusega Venemaa presidendiks. Pähe tulevad kirjanik Viktor Pelevini sõnad: «Venevastane vandenõu on olemas, ning osalejaks selles on vene rahvas.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.78