Ilma keerutamata muusikalist «Oliver» linnahalli lavalaudadel
(1)
03.11.2003 00:01
Olavi Pihlamägi, teatrikülastaja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Istudes esietenduselises linnahallis, mudisin käte
vahel reklaamidest rasket kavalehte ning otsustasin seda mitte enne etendust
lugeda. Päris «valge leht» ma loomulikult polnud, sest Charles Dickensi lugu oli
üldjoontes meeles ning Lionel Barti muusikat teadsin ka.
Ootasin põnevusega vastust küsimusele, kas Malvius on ikka nii kange mees, et
suudab ohjata paarikümmet marakratti, kes laval peavad orbudest pätipoisse
kehastama.
Üldtuntud show-bisnise kuldreegel käsib ükskõik millises olukorras
tuua lavale lapsed ja loomad ning asi ongi päästetud. Lisaks lastele olid laval
ka kassid, kelle elus-surnud-topis-olekut saalisistujad ärevalt arutasid.
Lapsed mängisid hästi
Etenduse juurde kuulus tsitaat lavastaja Georg Malviuselt: «Kõik lapsed
on meie lapsed, meie vastutus.» Lapsed jooksid, laulsid ja mängisid ning kõik
oligi täpselt see, mis vaja.
Olen laste ülesuhkurdamise (eriti laval ja ekraanil) suhtes väga kriitiline,
sest imeõrn on piir, millest üleastumine võib asja läilaks muuta.
Õnneks ei andnud Malvius lastele suuremat rolli, kui nad olid võimelised
kandma. Ka finaalis kujutas Oliver endast pigem helge lapsepõlve sümbolit kui
happy end’i välja võidelnud kangelast.
Esimese vaatuse kõigile tappa andev ja põgenev Oliver oli pigem noorte
kujutlus enda jõust kui jõud ise. Aga millises eas siis ikka unistada?
Lapsed olid tublid ja ma ei taha üldse kritiseerida Oliver Remmat (on ikka
tegelasnimega üllatuslik kokkusattumus!), sest 9-aastaselt ei saa nõuda
sammupidamist sellise tähtede grupiga, kelle Malvius lavale paiskab.
Jah - laulmine oleks võinud poisil olla parem, teksti oleks võinud vähem
hakkida, kuid enamik üheksa-aastaseid poleks sellekski võimelised.
Aga muu oli ikka vägev.
Vaariku-Kaljuste roll
Arvates end päris hästi oma eakaaslastest näitlejate võimeid tundvat, oli
minu üllatus mõne mehe ja naise rolli soorituse puhul võrdne jahmumisega, mille
eest annaks ilma igasuguse kõhkluseta 10 punkti.
Kõige eredama karakteri lõi Andrus Vaarik matusekorraldaja härra
Sowerberryna. Selles oli nii palju varjamata perverssust, mida ei suutnud vaos
hoida isegi kartus oma karmi käega naise (Ülle Kaljuste) ees.
Ilma erilise taganttõuketa liikus mõte viimaste aastakümnete
pedofiiliaskandaalide peale. Ja Malvius poleks tema, kui ta poleks seda liini
utreerinud. Vaariku-Kaljuste lavapartnerlus oli võrratu.
Kui Andrus Vaarik teises vaatuses veel doktor «Ei-jaa-ei» Grimwingina lavale
tuli, oli tema särast mingi osa maha jäänud.
Teine lavapaar - orbudekodu härra Bumble (Jassi Zahharov) ja proua Corney
(Katrin Karisma) ei jäänud oluliselt Vaarikule-Kaljustele alla. Nende
seksuaalsed lähenemised, mille mõningad misanstseenid olid lausa räiged, oleks
võinud ju lastetükis olemata olla, kuid ärge alahinnake tänapäeva lapsukesi, kes
teavad asjadest oluliselt rohkem, kui me arvata oskame.
Mingi esietenduse okas torkis minu arvates Zahharovit (või oli see meenutus
Vanemuise «Oliverist» kümne aasta eest).
Karisma oli sedavõrd uudses rollis täielik avastus. (Tunnistan, et ei tundnud
teda äragi, niivõrd täiuslik oli ümberkehastumine). Punkti i-le pani Karisma
efektne jalahoop härra Brownlow’ juurest lahkudes.
Kui ma ei laulaks kiidulaulu tänavalaste «autoriteedi» Fagini osatäitjale
Aivar Tommingasele, oleksin ebaõiglane. Kahjuks olen ma Aivarit laval vähe
näinud ja seepärast oli positiivne üldmulje ehk võimsamgi.
Olles ahne ja kaval, omab Fagin siiski südant, mis ühel hetkel soovitab
tänavapoistele temast lahkuda. Tahan kiita ka tema vokaalset võimekust ja
esituse nüansirohkust.
On ka meiega seoseid
Suure huviga ootasin Malviuse lemmiku Mait Malmsteni ilmumist. Pärast
«Benti» ja «Kabareed» oli lavastaja Malmsteni küll valesse liivakasti mängima
saatnud.
Mitte et ta poleks osaga toime tulnud, kuid see polnud see. Usun, et
esietendusel vaid kummardamas käinud Raivo E. Tammele sobib roll orgaaniliselt
palju paremini.
Mõnevõrra küsitavaks jäi Eduard Toman nurgeliselt esitatud härra Brownlow’
rollis.
Tahtmata kellelegi haiget teha, eelistan ma ülejäänud seltskonnast pigem
vaikida ja lisada leebelt - arenguruumi veel on.
Vokaalselt lihvub etendus aja jooksul veel tublisti. Muusikalide suurimaks
vooruseks on meloodiad, mis kõrvus helisedes sind teatrisaalist koju saadavad.
Soovitan Oliveri vaadata kas või selleks, et tähele panna meiegi tänavalapsi,
kes varblastena ringi lendavad ja oma raasukesi otsivad (varastavad).
Otsese käesirutusena mõjus vaheajal lavalt saali tulnud lastekoor oma
korjanduskarbikestega, kuhu mitte keegi ei söandanud raha panemata jätta.
Samas ei tasu loota, et kui sinu sent karpi kolksatab, siis hing kohe põrgust
taeva volksatab.
|