Näitleja Peeter Ojast on saanud nii nõutud ja tuntud meelelahutaja, et ta ei pea oma pead vaevama küsimusega, kas talle järgmises etenduses jagub rolli või mitte. Võib öelda, et ta on eemaldunud teatrist.

Ehk õnnestub «tanu alla» saada ja näha end veel kord lavalaudadel väärilises rollis. Kahjuks enamik rollijahimeeste laske ebaõnnestub.

Samas oleksid nad meeleldi nõus mängima kas või lastele lõbustuspargis Miki-Hiirt või jagama tibukostüümi topitult lendlehti.

Nad teevad seda «parema» ootuses, sest näitlejana peab tegema näitleja tööd. See on eneseuhkuse küsimus.

Näitlejate sanitarid

Maarjamaal teevad suurema osa sanitarlikust tööotsimisest näitlejate eest ära erinevad agentuurid ja mänedþmendid, mis vahendavad kõrgharidusega näitlejaid pulmaisadeks, õhtujuhtideks või müüvad neid korraldama kanuumatku ja laste sünnipäevi.

Need agentuurid pakuvad näitlejaile katet, lisateenistust ja imetabast ning tulusat võimalust rakendada end meelelahutussfääris.

Kuid miks läheb koolitatud lavanäitleja sellisele teele? Kui palju selline «haltuura» või rahvakeeli «keikka» tegemine mõjutab lavakvaliteeti?

Kui suur eetiline konflikt tekib, kui ühel ööl teeb näitleja kõrtsiruumis pulmaisa ja järgmisel õhtul sureb laval Hamletina?

Eestis pakub analoogset meelelahutust üle üheksakümne firma, sealhulgas neist mõnekümne kaudu saab endale üheks ööks «osta» näitleja. Selline firma on ka LehvaLehva Management.

Nende koduleheküljelt võib leida iga artisti hinnakirja koos keeleoskuse ja eriomadustega - kõige kallim on Mart Sander, kes küsib õhtu eest seitse tuhat krooni, ja odavaim Kloun Vassili, kes viskab nalja ka 1500 eest.

Firma eesotsas oleva teatritudengi Horre Saluste meelest on tegu vaid ühe äriprojektiga, mis ühtlasi pakub näitlejaile võimaluse end mitmekülgsemalt arendada.

«Üks asi on kindlasti see, et neil pole väga kõrged palgad, kuid kindlasti ei tee näitlejad seda ainult raha pärast,» leiab Saluste.

Kui riigiteatri näitleja võtab Salustelt vastu pakkumise õhtujuhi või pulmavanemana, siis peab ta olema sel hetkel riigitööst vaba.

Vanameister Eino Baskin, kes sisuka naljamehena on tuntud mitmele põlvkonnale, leiab, et võrreldes nõukogude ajaga on olukord muutunud ja praegu on näitlejate vahel tekkinud suur konkurents.

«Parimad lõpetavad lavaka, kuid suur osa neist jääb ilma tööta,» räägib Baskin, «kuid ka neil on pere toita.»

Samas on tihenenud ka teatrisisene konkurents. Kõigile ei jätku rolle ega väärilist tööd. Paljud ei taha istuda teatri suitsuruumis ja kuude kaupa oodata enda «härra, teile on kiri» stiilis rolle.

Kuid tendents on suunas, et kui kohe pjedestaalile ei saa, siis päästab sind, keskpärast näitlejat vaid uus imago või televisioon.

«Peagi lähme Euroopasse ja siis läheb olukord veelgi hullemaks,» on Baskin «optimistlik». Endise estraaditähena võib ta öelda, et haltuurat on näitlejad teinud läbi aegade.

Kuid palkadega on nigelam lugu. Nagu hoitakse riigisaladust, nii pole tavainimesel võimalik iial sattuda näitleja palganumbri peale.

Kui õpetajad kurdavad, et nende töötasu on alla Eesti keskmise, siis võib arvestada, et ka näitleja palk jääb samasse suurusjärku. Noorõpetajal ja -näitlejal 5000 krooni brutos, keskmistel kuus tuhat.

Kuid käärid tekivad auväärsete pedagoogide ja kõrgelthinnatud näitlejate palkade vahel. Esimeste pajuk seitse tuhat, teistel kõva kobedik mõniteist tuhat.

Nimega ja head näitlejat ei soovi ükski teater kaotada. Tema nimi kas või hooaja ühes lavastuses garanteerib teatrimaine järjepidevuse ja loob «mina-mina» tunde.

Teisalt tasub tõsiselt võtta Priit Pedajase sõnu: «Kui keegi väga elukutseliseks pulmatolaks jääb, siis ega teda teatris peagi ei taheta.»

Lisaots on häbiasi

Nii lausubki paljulubavaks näitlejannaks peetav 20. lennu lõpetanud Evelin Pang SL Õhtulehe veergudel: «Läksin lavakasse õppima näitlejaks, mitte õhtu- või saatejuhiks.» Küllap on Evelin Pangil Linnateatris hea.

Samas, tema kursusevend, samuti Linnateatri näitleja Mart Toome, kelle pulmavanema hinnaks on LehvaLehva märkinud 5000 krooni, eitab seost agentuuriga. «Kahjuks pole kuulnudki,» lausub ta.

Miks mõned näitlejad ise oma «keikasid» häbenevad, kui Jan Uuspõld Draamateatrist või Egon Nuter Vanalinnastuudiost ei pane miskiks osaleda reklaamis või teha ö-kategooria filmis väike «sutsakas»? Kes kardab mida?

Kas on haltuura kvaliteet langenud? On reklaam «kõrgema taseme ots» ja pulmavanem «madal»?

Miks näitlejad ei mahu ära ka teleekraanile? Äkki teavad vastust agentuurid... Või teatrid.

Näitlejate tasu õhtujuhina (kroonides)

Mart Sander 5000-7500

Margus Prangel (Draamateatri näitleja) 5000-6000

Tarmo Prangel kokkuleppel

Toomas Tross (Vanalinnastuudio näitleja) 7000

Mart Toome (Linnateatri näitleja) ~4500

Tõnu Aav (humorist) 5000

Donald Tomberg (Theatrum) 2000-3000

Kristo Toots (Theatrum) 3000

Helvin Kaljula (Theatrum) 3000

Kloun Vassili (Moskva Tsirkuse artist) 1500-4500

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.25