Kui mõnel aastal oleks kutsekoolis raskevõitu koka erialale õppureid
leida, samas kui juuksuriks tahtjaid jaguks küll ja küll, poleks ometi
mõeldav koka eriala kinni panna ja koolitadagi ainult juuksureid. Soeng
võib ju ilus olla, aga süüa tahaks ka.
Meie teedel liigub üha enam autosid. Linnades on ummikud. Tänavatel
seisavad reas töötava mootoriga sõidukid – elukeskkond halveneb. Kuidas
olukorda muuta?
Tartu linnavalitsus on sattunud, õigemini pannud end keerulisse seisu,
sest üha raskemaks muutub tartlastele seletada, miks on tarvis
lasteaiajärjekordadega salatseda. Rõhutan salatsemist, sest niimoodi
paistab see väljapoole. Raad ise rõhutab küll sõnapaari «isikuandmete
kaitse».
Liikumisvõimalusi vajab tänapäeva inimene sama palju kui hingamiseks
õhku. Nii puudutab transporditeema iga linlast või tema peret.
Seepärast on loomulik, et kõik muutused selles vallas on teravdatud
tähelepanu all. Olgu see linna- või maaliinide bussiliiklus, bussijaam,
raudtee- või lennuühendus.
Mingil kentsakal põhjusel uskusin Andrus Värnikusse. Ausõna. Aga see
oli neli suve tagasi, mil ta võitles kaheteistkümnenda tunnini, et
pääseda Pariisi MM-võistlustele. Ja kui ta sinna lõpuks jõudiski,
sosistas sisetunne, et see mees tuleb tagasi, medal kaelas.
Kõik tänased
