Vanemuise peakunstnik, rühikas, rõõmus ja rahulik Kristiina Münd alustas küsimustele vastamist tervise teemal, sest intervjueerijal oli hommikust saati tuiganud peas valu, mida ei suutnud ära võtta isegi tablett.

Kuidas ravite oma peavalu teie?

Kas isegi mitte närveerimisest, näiteks enne esietendusi?

Peavalu põhjustavad ikka muud asjad. Närveerimine enne esietendust muudab mind muude asjade suhtes hajameelseks, sest olen keskendunud närveerimise põhjusele. Pean siis vaatama, et ma rattaga sõites või kõndides auto alla ei jääks. Ülejäänud maailm ja inimesed on siis mu jaoks paksu udu sees.

Tartlane olete aprillist 2005. Mis tõi teid Pärnust Tartu?

Olen Tallinnast pärit, Nõmme tüdruk. Töö on mind liigutanud Pärnusse ja sealt ära. Kuna ma Pärnu teatris ei tahtnud enam olla ja muud põhjust Pärnus elamiseks polnud, siis sai perega liigutud Tartusse, ja siin leidis mind töö.

Millised on rannalinna ja Emajõelinna olulisimad erinevused?

Vahe ei ole tänavates ja nimedes, vaid inimestes ja kõiges selles, mis nendest tuleneb. Tartus tunnen endasarnaseid rohkem olevat.

Pärnu on totaalselt väikekodanlik. Palju on räägitud, et Tartu õhustiku moodustavad noored, kes siin õpivad, aga siin on ka heas mõttes lõunaeestilikult flegmaatilist rahvast, mis minule õudselt hästi sobib. Pärnu stiil on kõikehõlmavalt beach`ile orienteeritud.

Millised on Vanemuise ja Endla teatri põhilised erinevused?

Pärnu on sanatooriumilinn. Tagantjärele tundub, et töö ja olemine Endlas oli samuti üks sanatooriumis olemine. Vanemuises on hoopis teine tempo. Töö iseloom on ühesugune, mingid reeglid, mis on siin teisiti, on kergesti äraõpitavad.

Millised reeglid näiteks?

Näiteks struktuurilised reeglid: mis töö kelle kaudu käib, mis on kelle alluvuses.

Kui võrrelda Endlat ja Vanemuise suurt maja, siis on need üsna sarnased. Mõlemad on ehitatud umbes samal ajal, arhitektuur ja vead on samasugused.

Kõige suurem vahe, mis mulle jõuab kõige pikaldasemalt kohale, on Vanemuise kolmežanrilisus. Ma ise olen draamakeskne, ma ei ole kunagi kujundanud muusikalavastusi – ühe erandiga, seegi mono-ooper.

Mida te peate peakunstniku ametis tegema?

Väga palju märkamatut tööd. Kui see töö on aastaid tegemata, siis paistab välja, et midagi on valesti. Kas või publikuruumid – piletikassad, garderoobid, jalutusruumid – on sellised, et neis on palju juhuslikkust. See on peakunstniku asi, et kõik vaatajatele nähtav oleks ka väljaspool teatrilava esteetiliselt professionaalne.

Kuidas te kujundasite Roman Baskini lavastatud «Kõik aias», mis Vanemuises tuli vaatajate ette 22. septembril?

See oli hullumeelne tegevus, sest väga pikka aega ei olnud selge, kas me üldse seda lavastust teha saame. Lülitusin ettevalmistusprotsessi viimasel hetkel ja pidin sisuliselt kahe nädalaga tegema maketi ja kostüümikavandid.

Millised on teile endale oma lavakujundustest kõige enam meeldinud?

Ei taha esile tõsta lavakujundust eraldi, kuivõrd see on osa lavastusest kui tervikust. Aga Endlas tehtud lavastustest – Madis Kalmetiga «Minu õde siin majas» ja «Üheksa ööd», Raivo Trassiga «Elu ja armastus», «Põrgupõhja uus Vanapagan» ja «Meil aiaäärne tänavas», Tiit Paluga «Rõõmu kaalud».

Millise ühisnimetaja alla saab neid lavastusi viia?

Sünergia. Kui tekib sünergia, siis on asi õige. Ja kui süda on rahul. Tihtipeale tuleb ka tellimustöid ette – näiteks mõnikord komöödiate puhul – või kui lavastajaga üldse ei klapi, siis ei saa õnnestumist loota. Usaldus lavastaja ja kunstniku vahel on õnnestunud tulemuse eeldus.

Kuidas saite Endlasse tööle?

Lõpetasin Tallinnas kooli ja olin aasta otsa ripakil. Ja siis ilmus ajalehes Sirp kuulutus, et Endla teater otsib peakunstnikku. Kandideerisin ja läksin oma kavanditega kohale ja meid oli terve ports ja ma mõtlesin, et kus nüüd mina, mina ei saa. Ja siis nad ikka võtsid mind.

Kas Vanemuine oli samuti konkursi välja kuulutanud?

Ei, siia mind kutsuti.

Ja käite nüüd jalgrattaga Supilinnast tööl?

Jah.

Kus te seal täpsemalt elate?

See on ühe kahekorruselise maja teine korrus.

Kellega koos te seal elate?

Suure Ivari ja väikse Joosepiga.

Mis mees on see väike Joosep?

Ta on üks edev ja jonnakas ja ütlemata kallis kolmeaastane poiss. Meil oligi nüüd hiljuti väga suur elumuutus, mina läksin tööle ja Joosep läks lasteaeda. Talle meeldib seal, ta on väga seltsiv.

Ja mis mees on see suur Ivar?

Et sellele vastata, tuleks pool tundi aega võtta. Aga lühidalt – minu parim sõber.

Kui palju aitavad Ivar ja Joosep kaasa teie loometegevusele ja kui palju segavad?

Nad mõlemad aitavad selles mõttes, et nad moodustavad mõnusa koduse tagala.

Joosepi põhiomadus on muidugi see, et ta pärast kella kuut ei lase enam tööd teha. Ma pean hakkama saama enamasti tema lasteaia-ajaga, mis on tegelikult paras pähkel just praegu, kui mul ei ole teatris asjad sisse töötatud. Ma peaksin olema iga päev tööl kella üheteistkümneni.

Ivar loomulikult toetab mind, sest temaga saab rääkida kõigest. Ta oskab nõu anda ja maha laita, kui vaja. Ta on väga hea kaaslane.

Kas see suur Ivar, keda paljud teavad kui Ivar Põllut, on rohkem teatri- või muusikamees?

Ei saagi öelda, et ta on üks rohkem või vähem. Praegu on ta kõige rohkem hõivatud Genialistide klubiga, mis on hakanud päris kenasti ühendama neid tema kahte tegevusala.

Genialistide klubi tegutseb Lutsu teatrimajas ja tegeleb eelkõige muusikaüritustega, aga sinna lülitub ka teatraalseid elemente. See on üks ütlemata vahva ettevõtmine. Teatripoolel on tema kirjutised ja filmid, ja see kõik jätkub.

Millega algab teie hommik?

Kohvi ja ajalehtedega.

Kummast loobuksite, kui peaks?

Kohvist ei saaks ma loobuda. Ajalehtedest ei tahaks.

Miks jääb Eesti ajalehtede ja enamasti ka ajakirjade teatrikriitikas lavakujundus tihtipeale käsitlemata?

Mitte ainult lavakujundus, vaid ka kostüümikujundus, valguskujundus, muusikaline kujundus. Seda ei osata arvustada, sellepärast. On selline traditsioon eesti teatrikriitikas – keskenduda näitleja- ja lavastajatöö arvustamisele. Traditsioone on raske murda.

Mis tekitab teile Tartus kõige suuremat peavalu?

Minule kui jalgrattaomanikule konarlikud, auklikud, tolmused ja krobelised pinnakatted tänavatel. Iseäranis Supilinnas. Aga mitte ainult Supilinnas.

CV

• Kristiina Münd on sündinud 2. septembril 1971 Tallinnas, kasvanud ja koolis käinud Nõmmel, lõpetanud 1995 Tallinna kunstiülikooli lavastuskunsti erialal.

• Töötanud 1997–2004 Pärnu teatris Endla (1997–1999 kunstnik, 1999–2004 peakunstnik), olnud aastast 2004 vabakutseline kunstnik ja augustist 2006 Vanemuise teatri peakunstnik.

• Kujundanud lavastusi Eesti Draamateatris, Rakvere teatris, Endlas jm ning festivale «Draamake 2006» ja «Draama 2005».

• Alates kevadest 2005 elab Tartus Supilinnas.

• Vabaabielus Ivar Põlluga, kolmeaastase Joosepi ema.