«Ta on nagu hiirepojakene!» kilkas reedel zooloogiamuuseumis õbluke Jadviga Adomaitine üllatunult, kui oli suurele kõhedustundele vaatamata kätte võtnud peopesasuuruse ämbliku Grammostola spatulata. Jadviga demonstreeris karvast ämblikku mulle seetõttu, et tema esindab kahte Poola meest, kellele kuulub mitmesajast ämblikust koosnev kollektsioon. 22. septembrist saab Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumis näha neist enam kui kolmekümmet, sekka veel mõned skorpionid ja tuhatjalgsed.Hirmust võitu Kui Jadviga hakkas «väikese karvakera» tekitatud vaimustusest üle saama, pakkus ta ämblikku ka mulle hoida. «Ei, mitte mingil juhul,» olin endas kindel ega kavatsenudki teda kätte võtta. Näituse «Imelised elusad ämblikud» kuraator Aivo Tamm julgustas siiski proovima, mis tunne on seda pealtnäha hirmuäratavat tegelast käel hoida. Tamm kinnitas, et kõik, kes on seda teinud, saavad ämblikukartusest vabaks. See olla täiesti tõestatud värk. Ah, mis seal’s ikka, mõtlesin ja sirutasin käe välja. Jadviga pani Grammostola spatulata mulle peo peale ja... see oli väga veider tunne. Ühtäkki ei olnud mul käes mitte hirmuäratav eksootiline ämblik, vaid kerge, armas, pehme lemmikloom, kes kartis mind ilmselt rohkem kui mina teada. See Lõuna-Ameerika juurtega Grammostola spatulata on näituse üks rahulikemaid tegelasi, tänu sellele julgetakse teda ka külastajatele hoida anda. Seevastu temast paari terraariumi kaugusel üritab igavust peletada end võrgus kõlgutav maailma mürgiseim ämblik – must lesk. Isegi talle terraariumisse söögiks pandud pisike kilkav kilgipoeg jätab ta külmaks. Grammostola spatulata kõrval on must lesk kasvult paras könn, umbes pöidla suurune. Väiksuse tõttu peabki ta mürgine olema. Suured karvased ämblikud saavad saagist jagu ka toore jõuga, pisikesed peavad tihti appi võtma mürgi. Must lesk võib oma mürgiga aga tappa ka inimese. Statistika järgi on viiekümne aasta jooksul USAs tema ohvriks langenud 89 inimest. Seda osalt ka seetõttu, et ta elutseb tihti inimasulates (küll mitte Eestis, ärge kartke!). Mürgi võtab ta appi siis, kui jääb kahe asja, näiteks inimkeha ja voodi vahele. Kui inimene ei saa vastumürki, halvab musta lese mürk tema närvisüsteemi, tekivad hingamisraskused ja krambid, kuni saabub surm. Julmad mängud Isiklikus elus on must lesk üks julm ja külmalt kalkuleeriv tüüp. Õigemini just emased isendid. Kui isane ämblik on oma funktsiooni täitnud ja emase viljastanud, siis sööb temast tükk maad suurem emane isasämbliku lihtsalt ära. Sest jumal teab, millal tulevane mamma jälle süüa saab. Mõne ämblikuliigi puhul on aga isased parajad kavalpead. Kuna ämblikud on oma neljale silmapaarile vaatamata üsnagi pimekanad, siis peab isasämblik emasele lähenemiseks tegema kõikvõimalikke veidraid liigutusi, et märku anda: ma pole vaenlane ega ka saak, vaid hoopis kosilane. Emase meelitamiseks toob isane kaasa mõne magusa kingituse ja koob selle võrgu sisse. Kui emane kingi kallal tegutseb, kasutab isane võimalust ja täidab oma looduse poolt peale sunnitud funktsiooni. Mõni isane on aga nii nahaalne, et võtab lahkudes oma kingi kaasa ja sööb ise ära. Mõni jälle koob võrgu sisse petukaubana hoopis mingi rämpsu, peaasi, et emane õnge läheks. Nende põnevate pajatuste saatel jõudis Aivo Tamm terraariumini, kus pesitsevad hoopis veidrad elukad – tuhatjalgsed, kellel on tegelikult ainult 288 jalga. Tamm võttis selle rahumeelse taimetoidulise vingerdise klaaskastist välja ja andis Jadvigale. «See on justkui hiina massaaž,» naeris Jadviga tuhatjalgse jalakõdina peale ja pakkus paarikümne sentimeetri pikkust siblijat mullegi. Kui ämbliku üle elasin, elan ka selle, mõtlesin ja võtsin pakutu vastu. Ja jällegi sundis see elukas mind oma suhtumist muutma. Nii abitu ja kaitsetu tundus ta mu peopesal, kui üritas aeg-ajalt naljakalt pead tõstes mu varrukasse pugeda. Peopesa surises aga veel tükk aega pärast seda, kui olin tuhatjalgse tema kasti tagasi pannud. Tegelikult tuleks ämblikunäitust vaatama minnes varuda aega, et jõuaks läbi lugeda kõik tutvustavad tekstid, mis iga ämbliku, skorpioni või tuhatjalgse terraariumi juures asuvad. Ahjaa – kui juhtute mõnes klaaskastis nägema justkui kahte ämblikku, üks neist kahtlaselt kortsu tõmmanud, ei maksa ehmuda. Nimelt vahetavad ämblikud kord aastas ülikonda, just nagu maodki. |
kõik galeriid
