Rossini tegi palju nalja 03.10.2006 00:01 Raimu Hanson
Laupäeval Vanemuise väikeses majas esietendunud
Rossini muusikaline farss, ka koomiliseks ooperiks nimetatud «Abieluveksel» ajas
vaatajaid saalis naerma, samas manas mõnelegi näole pettunud ilme. |
| |
|
 |
Aplaus tõi lavale teiste hulgas Roland Liivi (Fanny armastatu, vasakult), Kristina Vähi (Fanny), «Abieluveksli» muusikajuhi ja dirigendi Lauri Sirbi ning lavastaja Taisto Noore, Meelis Hansingu (majateenija), Endel Krooni (majateenija) ja Karmen Puisi (Clarina). Foto: Margus Ansu |
 |
|
|
Naljad algasid juba enne seda, kui dirigent Lauri Sirp orkestri mängima
juhatas. Keskmisest istmereast käis üle saali magamise magus norin. Nagu
avamängu ajal selgus, oli tegu unise teenriga (Meelis Hansing).
Eesriie
avanenud, nägid vaatajad ka üht peaosalist, kaupmees Milli (Atlan Karp) üsna
unisena. Ta tõusis voodist, riietus ja lõi rannapalli vaatajate sekka. Esimene
aplaus ja naerumühin oli teenitud, sest palli kinnipüüdja pälvis kaks
priipiletit Vanemuise suvalisele ooperietendusele. Esietenduse publiku
pettumused tulenesid suuresti sellest, et Rossini helitöö tundus olevat
lavastatud kohati põhjendamatult nüüdisaegsena.
Arvamus
Et tegemist on ikkagi koomilise ooperiga, siis läks lavastus nii-öelda täiega
märki. Tahaksin kiita kõiki osatäitjad, kes tulid oma rolliga hästi toime.
Esile tõstaksin Atlan Karpi, tema kaupmees Mill on suurepärane. Peaosatäitjaid
täiendas kenasti kõrvalosatäitjate ansambel, ilma nendeta oleks lavastus kõvasti
kaotanud. Etendus oli hoogne ja parajalt naljakas. Nii et aitäh lavastaja
Taisto Noorele.
Riho Leppoja Koorijuht
Kui keegi hakkab lavastama Rossinit, peab ta juba ette arvestama, et see on
kallis lõbu. Rossini muusika on kuldne, sädelev ja vaimukas. Seda kõike peavad
samal määral toetama lavakujundus ja kostüümid, rääkimata mängumaneerist.
Mul on õnnestunud näha ühte kõige paremat Rossini lavastust, Helsingis
Dario Fo lavastatud «Matka Reimsi». See on väga kallis lavastus, mille
kujundus mängib iga hetk muusikaga kaasa ning mille lauljate
ja näitlejate iga nüanss on täiesti rossinilik, see tähendab koketeeriv,
sädelev ja vaimukas, kusjuures vaimukas mitte robustse nalja mõttes, vaid
peensustes. Seda kõike ei olnud näha nüüd esietendunud «Abieluvekslis».
Võiks aga meelde tuletada, et Vanemuises on tehtud väga õnnestunud koomilisi
oopereid. Näiteks aastaid tagasi oli «Cosi fan tutte» ehtne Mozart, sobiva
lavakujunduse ja laulumaneeriga. Rossini muusikas on kirge ja vaimukust,
mida ei või laulda nagu dramaatilist ooperit. Ja kas on mõtet teha nüüdisaegseks
ooperit, mille peategelaste psühholoogia välistab nüüdisaegsuse?! Edaspidi
uurin raudselt enne ooperisse tulekut, kas see on või ei ole
tänapäevastatud.
Jüri Marran Kunstnik
Rossiniga kohtuda on alati meeldiv ja noore helilooja töö «Abieluveksel»
annab tunda, et seal on peidus hoopiski suurem ja sügavam Rossini. Lavastus
oli väga hoogne, mis sellele muusikalisele farsile on ka sobiv. Trükitud
kava on küll hea ja mahukas, aga üks asi oleks võinud seal veel olla: millal ja
kui palju on lavastatud seda teost ja teisi Rossini teoseid Vanemuises.
Valter
Haamer
Seltsitegelane |