Laupäeval Vanemuise väikeses majas esietendunud Rossini muusikaline farss, ka koomiliseks ooperiks nimetatud «Abieluveksel» ajas vaatajaid saalis naerma, samas manas mõnelegi näole pettunud ilme.

Naljad algasid juba enne seda, kui dirigent Lauri Sirp orkestri mängima juhatas. Keskmisest istmereast käis üle saali magamise magus norin. Nagu avamängu ajal selgus, oli tegu unise teenriga (Meelis Han­sing).

Samal teemal: Illustreerib ja lõbustab, riskimata

Arvamus

Et tegemist on ikkagi koomilise ooperiga, siis läks lavastus nii-öelda täiega märki.
Tahaksin kiita kõiki osatäitjad, kes tulid oma rolliga hästi toime. Esile tõstaksin Atlan Karpi, tema kaupmees Mill on suurepärane. Peaosatäitjaid täiendas kenasti kõrvalosatäitjate ansambel, ilma nendeta oleks lavastus kõvasti kaotanud.
Etendus oli hoogne ja parajalt naljakas. Nii et aitäh lavastaja Taisto Noorele.

Riho Leppoja
Koorijuht

Kui keegi hakkab lavastama Rossinit, peab ta juba ette arvestama, et see on kallis lõbu. Rossini muusika on kuldne, sädelev ja vaimukas. Seda kõike peavad samal määral toetama lavakujundus ja kostüümid, rääkimata mängumaneerist.
Mul on õnnestunud näha üh­te kõige paremat Rossini lavastust, Helsingis Dario Fo lavastatud «Matka Reimsi». See on väga kallis lavastus, mille ku­jun­dus mängib iga hetk muu­si­kaga kaasa ning mille lauljate ja näitlejate iga nüanss on täiesti ros­sinilik, see tähendab koketeeriv, sädelev ja vaimukas, kusjuures vaimukas mitte robustse nalja mõttes, vaid peensustes.
Seda kõike ei olnud näha nüüd esietendunud «Abieluvekslis». Võiks aga meelde tuletada, et Vanemuises on tehtud väga õnnestunud koomilisi oopereid. Näiteks aastaid tagasi oli «Cosi fan tutte» ehtne Mozart, sobiva lavakujunduse ja laulumaneeriga.
Rossini muusikas on kirge ja vaimukust, mida ei või laulda nagu dramaatilist ooperit. Ja kas on mõtet teha nüüdisaegseks ooperit, mille peategelaste psühholoogia välistab nüüdisaegsuse?!
Edaspidi uurin raudselt enne ooperisse tulekut, kas see on või ei ole tänapäevastatud.

Jüri Marran
Kunstnik

Rossiniga kohtuda on alati meeldiv ja noore helilooja töö «Abieluveksel» annab tunda, et seal on peidus hoopiski suurem ja sügavam Rossini.
Lavastus oli väga hoogne, mis sellele muusikalisele farsile on ka sobiv.
Trükitud kava on küll hea ja mahukas, aga üks asi oleks võinud seal veel olla: millal ja kui palju on lavastatud seda teost ja teisi Rossini teoseid Vanemuises.

Valter Haamer
Seltsitegelane