Sotsiaaldemokraat Kadi Pärnits ütleb, et meie palgapoliitika on seni olnud pea olematu ja et võõrtööjõu riiki toomine oleks lihtsaim lahendus, ent tulevikus kuuluvad otsustamisele ka võõrtööliste sotsiaalprobleemid.

Nooremapoolne naine kaotas mitte kõige väiksemas Eestimaa linnas töö, põhjuseks see, et firma pani uksed kinni. Kahe lapse ülalpidamise tõttu oli vaja kiiresti leida töö, mille eest saaks minimaalselt 7000 krooni kätte. Alla selle ei ole võimalik maksta korterilaenu, elektri ja kütte eest ega lapsi kooli saata. Pea kõik tööd, mis talle pakuti, olid tööd alampalga eest – müüja, ettekandja, baaridaam.

Samal teemal: Aivar Reinap: Võõrad meie pudrukatla ümber

Naiste raske olukord

See on tavaline lugu, et naistel on raske hea palgaga tööd leida. Meestel on see pisut kergem. Tavaline lugu on ka see, et ligikaudu 30 000 töökätt teeb peamiselt parema palga nimel tööd ajuti või kogu aeg väljaspool Eestit.

Keegi ei julge ka lähitulevikuks meile midagi paremat ennustada. Töökäte väljavool võib hakata meie arengut takistama. Täiesti ise lugu on kõrgekvalifikatsiooniga inimeste töö- ja elukoha valikud avatud Euroopas.

Selge on see, et alates 90ndate algusest on olnud meie palgapoliitika pea olematu. Seda eeskätt tööandjate ja erinevate valitsuste vastuseisu tõttu iga-aastastele alampalga kokkulepetele eri valdkondades.

Alampalga küsimus

Meil on enam-vähem kogu aeg olnud kehtestatud üks üleriigiline alampalk ja tükati paari tegevusala (transport, tervishoid, haridus) alampalk, millest vähem ei tohi sel alal töötavatele inimesele maksta.

Paljuräägitud erinevate riigitöötajate alampalk lepiti viimati kokku siis, kui sotsid olid valitsuses ehk siis 2001. aastal. Üle-eestiliste tegevusalade palgalepingute puudumine on kaasa toonud palgastiihia – tohutud palgaerinevused sama töö eest üle Eesti ja alamakstud töötajad.

Kui Eesti valitsused oleksid läbi aegade olnud rohkem töötajate kui tööandjate poolel ehk vasakpoolsed, oleks meil 15 aastaga olnud põhitegevusaladel korralikud palgad, mis keelaksid vähem maksta ehitajatele, politseile, tuletõrjujale olenevalt tema haridusest ja staažist üle Eesti.

Väljarännet me mõistagi täielikult ära ei hoidnuks, kuid stabiilsem palgasüsteem andnuks töötegijatele suurema turvatunde ja leevendanuks oluliselt praegust tööturu seisu. Lähim näide on tervishoiutöötajate üleriigilise alampalga sõlmimise positiivne mõju õdede töölejäämisele Eestisse. Hoolimata tekkinud olukorrast tööturul pole praegu süsteemset läbimurret palgapoliitikas toimunud.

Kiireid lahendusi pole

Lahendusi, mis pikemas perspektiivis tööhõivele positiivset mõju avaldaksid, on mitu.

Äärmiselt oluline on koostada eeskätt meie endi inimestele omal maal töötamiseks positiivne programm. Alates sellest, et tõsta tuleb töötajate erinevaid tagatisi ja töösuhte turvalisust, unustamata muidugi rakendada süsteemset palgapoliitikat.

Sotsiaaldemokraatide seisukoht on, et me vajame palgapoliitikas kindlaid eesmärke, et euroopalikule palgale järele jõuda. Valitsus peab selles küsimuses koos ametiühingute ja tööandjate ühingutega tegutsema palju jõulisemalt kui seni. Alampalk aastaks 2008 peaks olema 5000 krooni.

Viimased alamõõdulised alampalgad ei täida Eesti tööturul kaugeltki seda rolli, mis ühel alampalgal olema peaksid. Lihttöötaja alampalga kokkuleppest üksi on süsteemseteks muudatusteks tööturul praegu aga vähe.

Lisaks sellele on hädasti vaja kokku leppida oskustöötaja alampalgaks vähemalt 8000 krooni, alla mille vastava oskuse ja eriharidusega inimesele Eestis palka ei makstaks.

Kõrgharidusega töötaja palk peaks algama riigi keskmisest palgast. Mõistagi oleks selline tööturgu hõlmav erinevate alampalkade kokkulepe üks osa pikemast plaanist ja annaks ka olulise tõuke erinevate tegevusalade palgaläbirääkimisteks. Kindlasti on vaja lõpetada kõigile arusaamatu narrus riigitöötajate palkadega.

Riigitöötajate astmepalgad vajavad kahekordistamist ja põhipalk peab moodustama vähemalt 60 protsenti kogu riigitöötaja palgast. Kui tõsta oluliselt nõudeid miinimumpalkadele, töökeskkonnale ja nõuete täitmist ka kontrollima asuda, siis see omakorda vähendab väheväärtuslikke töökohti ja annab arengu- ning palgamaksmise võimega tööandjatele töökäsi juurde.

Odavate töökäte sissetoomine Ukrainast ja Venemaalt üksnes pikendaks seni valitsevat palgadepressiooni ja pidurdaks Eesti muutumist kõrge tootlikkusega, kallima tööga maaks.

Positiivne kuvand

Meie arenguks on oluline positiivse kuvandi kujundamine Eestist kui maast, kus on hea töötada ka kõrge kvalifikatsiooniga töötajatel teistest Euroopa riikidest.

Siin võiks eeskuju võtta Taani tööhõivepoliitikast ja toetada ning premeerida neid tööandjaid, kes sääraseid inimesed meile tööle toovad. Jõulisemalt tuleb toetada ettevõtteid, kes näevad vaeva tehnoloogia, sisseseade nüüdisajastamise või inseneride palkamisega. Tegutsedes vaid lihttöötajate sissetoomise suunas kolmandatest riikidest, kaotame tulevikus oma vaimus.

> Loe edasi