1998. aasta entsüklopeedia räägib sest loomast kui peamiselt Lääne-Eesti ja Saaremaa asustajast. Eesti maismaatigude seires osalev bioloog Annelie Ehlvest nendib, et väga põhjalikku viinamäeteo kaardistamist pole Eestis tehtud, mistõttu on kindlasti paljud asurkonnad bioloogidele teadmata. Kolm aastat tagasi loetles Ehlvest ajakirjas Eesti Loodus kümme suuremat viinamäetigude elupaika, tänaseks on kirja pandud veel paarkümmend leiukohta. Tartus leidub kogukaid limuseid näiteks Eesti Maaülikooli peahoone kandis.Viinamäeteo Eestimaale jõudmise aeg pole teada. Entsüklopeediagi sedastab vaid kaunis ähmaselt, et «neid on ilmselt mungad sisse toonud». Millise kloostri mungad ja millal, seda ei täpsusta ükski seni teada olev kirjalik allikas. Klaar on vaid põhjus: juba Vana-Roomast alates, kui mitte varem, on osatud viinamäetigude kulinaarseid omadusi hinnata. Munkadele oli see olend aga keskajal paastuaja leivakõrvane, mida toodi lõuna poolt nii Poolasse, Rootsi, Soome kui Baltimaadesse. Viimase poolsajandi jooksul on inimesed neid usinalt laiali tassinud. Sobiliku mulla, taimestiku ja niiskuse korral võib see tigu varjulises koduaias väga jõudsalt paljuneda. Umbes 25 aastat tagasi tõi mu isa Vellavere ilmatarga Vadim Želnini aiast neli-viis tigu ja poetas Peedul kodutiigi äärde hekivillu. Läinud aastal korjas peretuttav puuriida vahelt oma poolsada tigu kilekotti ja viis koju Keerile. Maha jäi neid aga ilmselt sadu. Viinamäetigu • Kuulub tippsilmaliste seltsi kopstigude perekonda. • Koja kõrgus ja laius võivad täiskasvanud ehk kolmeaastasel isendil ligineda 5 cm. • Viinamäeteod on liitsoolised: kõik jagavad paaritumisel seemnepakikesi ja kõik munevad. • Viinamäetigu elab oktoobrist aprillini mullas, kasvatades koja suudme ette lubjast kaanekese. Allikad: «Eesti entsüklopeedia», Eesti Loodus |
Kõik tänased
