Koolitüdrukuna ei olnud Inge tundides just väga usin kuulaja. Parema meelega veetis ta seal aega joonistades. Kõikidele piltidele kirjutas tüdruk alla «Ei taha sibulat» ehk Inge Löök. Nüüd on sellest sibulat vältivast tüdrukust saanud Soomes ülipopulaarne kunstnik, keda kõik teavad vahvate vanamemmepostkaartide järgi. Näitus «Vahvad vanamemmed» jõudis eile Soome Instituudi pildikoridori seintele Tartus Vanemuise 19 ja jääb siia oktoobri lõpuni. «Nüüd olen ju ise ka juba mummo,» ütleb 57-aastane Inge Löök kelmikalt. Tema ei ole õnneks seda väikest tüdrukut, kes tas kunagi oli, ära kaotanud – kuigi sibulat sööb juba hea meelega. Esimene vahvate vanamemmedega postkaart valmis tal 2003. aastal, mil Punane Rist tellis temalt sõbrapäeva kaardi. Inge Löök mõtles sõpruse ja endast 10 aastat vanema naabrinaise peale, kellega nad aeg-ajalt kelgumäel kelgutamas käivad, ja hakkas joonistama. «Sõprus vajab kahte inimest ja sõprus on niisugune asi, mis peab kestma,» jagab Inge Löök sõprusemõtteid. «Ja selleks kestmiseks ei ole vaja muud kui oskust märgata elus mingeid niisuguseid hetki, mida kumbki ei raatsi käest lasta ja mille puhul mõlemad on valmis neid hoidma ja neile pühenduma.» Niisiis – sõbrad on inimesed samal lainepikkusel. Miks mitte korraldada veinijoomist puu otsas või saada kokku kellegagi selleks, et linnatänaval suhkruvatti süüa. Golfi võib mängida ka jalutuskepi ja käbidega tavalisel teel ning tõukekelguga võib lahedasti sõita merejääl. Tuleb uskuda sellesse, et kõik läheb hästi ka siis, kui vahepeal veidi lõdvemalt võtta. Peab julgema teha asju, mille käiku ei saa ennustada, sest elu ei lähe niikuinii plaani järgi. Ja ei tohi ära unustada üht: elus on vaid kaks päeva, mille pärast pole vaja muretseda – eilne ja homne. See on vanamemmedefilosoofia lühikokkuvõte. |
Kõik tänased
