Teine osa kõigi küsitlusele vastanute probleemiedetabelitest.

Andres Põhjala

1. Enamiku koolide spordirajatiste ja inventari kehv olukord või nende puudumine.
2. Kaasaegse kergejõustikuhalli puudumine.
3. Linnaväliste (Veski ja Mäe-Kääraku) treeningu- ja puhkebaaside amortiseerumine (seetõttu keeruline sisustada laste ja noorte suvevaheaega).
4. Emajõe ja Anne kanali vaheline ala tuleks atraktiivselt kasutusele võtta.
5. Peaks olema sild Ropka linnaosast Annelinna.
6. Jalgrattateede puudulikkus.
7. Õpilastele enam suviseid töötamisvõimalusi.
8. Kinnise jalgpallihalli rajamine.
9. Treenerite töö motiveerimine.
10. Tartu spordielu elavam kajastamine Postimehes.


Pertti Pyhtilä

1. Rahva kihistumine
2. Sotsiaalse solidaarsuse puudumine
3. Hoolekande alarahastatus
4. Vanurite koduhoolde puudumine
5. Koolist väljalangemine
6. Ei ole tasuta koolitoitu
7. Ei ole tasuta õpikuid
8. Vabatahtliku sotsiaaltöö vähesus
9. Kolmanda sektori passiivsus
10. Sallimatus


Juhani Püttsepp

Mind häirib linna soov Tartusse iga hinna eest elu sisse pumbata. Tartu suur väärtus on püsiv vaikus, võimalus igal ajal tegeleda mõttetööga, mõtisklemisega. Tänavareivid, hittparaadid Tartu Ülikooli hoonete läheduses on väga valed üritused, nende jaoks sobiks mõni linnatagune sööti jäänud põld või heinamaa.

Emajõgi on linna vahel endiselt elutu, mitmes mõttes betooni valatud. Jõeliiklus ja jõeliikluskultuur on peaaegu olematud. Üksikud jõmmkärakate kaatrid ähvardavad kihutades üksikuid süsti, sõudepaate ja kanuusid kummuli keerata.

Mulle tundub, et Tartu ei pööra piisavalt tähelepanu Annelinnale. See pole ju mitte ainult magala, vaid ka elukeskkond – lastele, vanakestele. Selleks et end tõeliste tartlastena tunda, peavad annelinlased Emajõe ületama.

Kui ma jalutan hilja õhtul kesklinnas, häirib mind inimeste, kesklinnaelanike vähesus.
Samas ei taha ma suveõhtutel Raekoja platsile minna, sest mind häirivad lärmitsevad noored, kes on sinna linna pealt kokku tulnud.

See, et linnaraamatukogu, Lutsu kogu, on kehtestanud viivise, on mult võtnud isu raamatukogus käia. Mitte et ma palju peaks maksma, aga on kuidagi vale hilinenud raamatute eest sente küsida. Usun, et Oskar Luts oleks minuga selles küsimuses päri.

Jätkuvalt häirib mind Tõnissoni plats, mitte kuju, vaid tervik. Minu meelest võiks seda puusse pandud platsi ümber kujundada nii kaua,kui hea saab. Ta asub nii tähtsa koha peal.

Teeb muret nn poolik viisakus ülekäiguradadel. Üks autojuht peatub, aga teine vahel ei peatu: võib tekkida ohtlik seis.

Häirib väikeste poodide allakäik-kadumine ja suurpoestumine, aga sinna ei saa vist midagi parata.

Mulle teeb meelehärmi, et raudteejaam pole korras, et Tartu-Valga ja Tartu-Orava rongiliin kiratsevad.

Mind häirib Hiinalinna garaažide piirkonna räpasus, prügi täis kraavid.


Hemi Sakkov

1. Tartu on jätkuvalt ilma linnaarhitektita – selline olukord näib linnavalitsusele – ja eriti muidugi ärimeestele – lausa meeldivat Ehita mida tahes!
2. Linnavalitsus soovib palgata välismaalt arhitekti? Milleks? Arhitektuuri kohta on igal linnakodanikul oma arvamus, samuti on arhitektid erinevatel arvamustel. Mille poolest peaks välismaa arhitekti arvamus olem kompetentsem kui kohalike arhitektide oma? Ikkagi tuleb leida kompromiss paljude erinevate arvamuste vahel.
3. Tartu Ülikooli raamatukogu esine plats. Projekt on tehtud tööjooniste mahus kaks aastat tagasi, aga plats näeb ikka välja nagu kolhoosikarjatee.
4. Paberid linnavalitsuses liiguvad aeglaselt. Emajõe kallaste arendamise jutt on juba vana-vana, aga tegusid ei näe. Atlantise ümbruse detailplaneering seisab juba kolm aastat. Õnneks hakkab Atlantis peatselt süvendama jõge ja toob sadama kesklinna.
5. Ilus mõte ehitada linnaraamatukogu Poe-Küüni-Vabaduse kvartalisse kipub ummikusse jooksma tartlaste egoismi tõttu. Lause “Ehitage, aga ainult mitte minu maja lähedusse” võidutseb jälle.
6. Näituse-Vaksali tunneliga on sama lugu. Sealsed elanikud võiks uskuda arhitektide juttu: maa all sõitev auto on palju väiksem probleem kui maa peal sõitev. Autode hulk aga hakkab olema tulevikus just nii suur, nagu tänav vastu võtab, olgu siis tunneliga või ilma.
7. Karuplats keset vanalinna vajab hooneid, aga need ei paista ikka veel kusagilt. Ega maa omanikudki.
8. Koos Hansakeskuse valmimisega suureneb määratult ümber Riia tn ristmiku ristlevate jalakäijate hulk. Jutud jalakäijate tunnelitest on sama jubedad kui tunnelid ise. Jalakäija liikugu ikka maa peal! Autode ristmiku saab tõsta maapinnast paar meetrit kõrgemale, kõrvalejäävate kaubanduskolosside tummasid fassaade autoteede tõstmine ja mürin ei häiri. Jalakäijatele on autosilla all vaikne, avar, turvaline, kuiv, valge keskkond. Ja jalakäijad saavad liikuda diagonaalis just sinna, kuhu vaja.
9. Laste koolitoit peaks olema tasuta. Ühe lapse suurekskasvatamine on suur töö ja ka maksab palju – tervelt kurvasilmse Mersu raha. Riigi kohus on parandada lapsi kasvatavate perede toimetulekut.
10. Jätkub lapsi kasvatavate emade diskrimineerimine, see on muidugi mitte Tartu, vaid Eesti probleem. Emasid, eriti suurte perede emasid, karistatakse hea teo eest vaesuse ja halvakspanuga. Tartu linn peaks omalt poolt maksma suurte perede emadele – neid peresid ei olegi väga palju – emapalka ja tänama neid viisakalt ennastsalgava töö eest. Vastutasuks võib nõuda, et lapsed õpiksid hästi ja oskaksid korralikult eesti keelt.


Jüri Sasi

1. Ajude äravool linnast. Eriti puudutab see arste, aga ka õpetajaid, kes siirduvad laia maailma inimväärsemat palka otsima.
2. Kvalifitseeritud tööjõu puudus. Nii mõnedki linnaliini bussijuhid näitavad otse välja, et palju parem oleks neil töötada, kui sõitjaid segamas poleks. (Tean seda, sest enne uute piletihindade kehtestamist sõitsin bussidega, et olukorda kontrollida). Sama saab öelda
pea igal elualal.
3. Inimeste tervis ja tervise kontroll. Tundub, et see on muutunud halvemaks. Sokeeriv, et kommertsgümnaasiumi õpetaja põdes lahtist tuberkuloosi. Kusagilt siit Tartust ta selle pisiku sai.
4. Koolipiimaprogramm. See on nüüd küll kivi põllumajandusministeeriumile, aga mitte ainult. Ühelt poolt tehakse suuri sõnu, teiselt poolt konkreetseid tegusid või lahendusi ei otsita.
5. Tallinna Ülikool. Peab ikka inimestel peaaju ehitus olema, et välja mõelda selliseid asju a la Tartu Ülikool muutub Tallinna Ülikooli kolledžiks.


Mari Savitski

Ma natuke mõtlesin ja küsisin ka nõu teistelt tartlastelt, kes siin linnas minust kauem on elanud. Me mõtted ühtisid ja panin siia nad siis punktidena kirja.

*Linn on suhteliselt must, eriti kevadel ja suvel.
*Osa valgustamata tänavaid sisendab ohutunnet.
*Häirivad mitmed suured n-ö jõmmikambad.
*Kodutuid liigub palju.
*Jalgrattateid võiks hoopis rohkem olla.
*Sõiduteed on auklikud.
*Kõnniteed pole talvel hästi lumest puhastatud, liivatatud ega soolatatud jne, on libedad ja lumesed, see viimane häirib mind kui tantsijat eriti. Oma eriala tõttu pean jalgu hoidma ja libedad teed võivad saatuslikuks osutuda, paraku on neid üpris palju, eriti praegusel ajal.


Neinar Seli

Üldiselt pole ma viriseja tüüp, pigem katsun ise käed külge lüüa, kui midagi valesti on läinud või häirima hakkab. Kindlasti on ka neid asju, millega ma ise pole kõige paremini hakkama saanud ja mis hoopis häirib teisi.
Tihtilugu on need mind häirivad probleemid pigem pisiasjad, mille lahendusedki on lihtsad. Näiteks häirib mind see, kui ma õhtul värskelt sadanud lume olen maja eest kõnniteelt ära lükanud ja hommikul tööle minema hakates näen, et linna puhastusmasin on öösel selle kõik jälle kõnniteele tagasi lükanud ja kogu mu töö oli mõttetu. Ja siis helistab mõni ametnik ja ütleb, miks ma oma majaesist kõnniteed ei korista. Õnneks pole veel keegi helistanud, kuigi võiks teinekord.
Tavaliselt kurdetaksegi seda, millega iga päev ise kokku puutud. Näiteks jalakäijale võib see olla minu maja eest lükkamata lumi, aga minule jälle see, et liiklus tipptundidel (hommikul tööle minnes või õhtul koju tulles) on Tartus juba keeruline ja aeganõudev. Järelikult peaksime kiiremini uute sildade ehitamisele mõtlema, et liiklust hajutada.
Kergejõustiku presidendina lootsin, et saame Tallinnas olevale neljale sisehallile ühe Lõuna-Eestissegi üles pandu, aga seni veel midagi kindlat ei paista ja pean ülikooli selle piduriks.
Mulle on arusaamatu ülikooli kinnisvarapoliitika (kui see üldse eksisteerib). Mäletan, et ülikool taotles endale ühe krooni eest kesklinnas õppehooneks eramut, mille ta ka linnalt sai ja kohe kahesaja tuhande eest ka edasi müüs kui sobimatu. Linn pidi hiljem veel lisaks sees oleva üürnikule ligikaudu pool miljonit kohtukulusid kinni maksma. Kui ei sobinud, siis andnud linnale tagasi, oleks sees elavad inimesed saanud need erastada. Ka Ujula tänava spordihoone kõrvalt müüdi maad korterelamuteks ja kui hiljem hakati parklat planeerima, siis taheti seda teha spordiväljakule (staadioni harjutusväljak). Miks enne müüki sellele ei mõeldud?
Kindlasti läheb ka ajalukku, kuidas ülikooli vana kohvikut remonditi ja seda ülal peeti teadlastelt korjatud teadustööde rahast (rektori fond). Ebaterve konkurents teiste toitlustajate suhtes.
Veel häirib mind ükskõiksus ja pealiskaudsus tegemistes. Tihti lahmitakse niisama, ilma süvenemata, ja hiljem tunnistatakse, et «ega ma täpselt ei tea, aga räägitakse». Viimane näide käis volikogu istungi kohta, kus järgmise aasta eelarve arutusel polnud volinikud seda enne isegi uurinud.


Margit Sutrop

Saadan oma probleemide nimekirja. Seda oli päris raske kokku panna, rohkem tuleb meelde head kui halba.

1) Kõige enam häirib, et Tartu kesklinn meenutab üha vähem linna. Poodide sulgemine ja kolimine linnaäärsetesse kaubanduskeskustesse tekitab tühjuse. Inimestel pole kesklinna enam asja. Midagi peaks ette võtma (soodsamad rendihinnad, parkimisvõimalused), et muuta kesklinna poodnikele
atraktiivsemaks.

2)Plaadipoodides muusika valik on väga armetu. Katsuge te Tartus leida korralikku valikut Arvo Pärdi teoseid!

3)Korraliku kino puudumine ja rämpsfilmide uputus. Kõik lootused on Ateena kino renoveerimisel, et seal hakataks näitama häid filme.

4) Ajalehekioski puudumine, kust saaks osta maailma juhtivaid ajalehti ja ajakirju.

5) Ka parimate restoranide toiduvalik ja teeninduse tase teeb Tartule häbi. Soe vein ja külm praad on tavalised asjad. Piinlik on külaliste ees, kui serveeritakse kõigepealt ühele ja siis ootad kümme minutit, kuni teised oma toidu saavad. Kohvi tuuakse sageli koos supiga.

6) Tartu bussijaam paneb ahastama, et kuidas selline putka küll lubati ehitada. Bussile minejad seisavad vihma käes. Miks ei ehitatud ootepaviljoni nii, et bussid sõidaksid katuse alla?

7) Parkides ei kohta enam oravaid, siile ega linde. Kuskil pole põõsaid ega lilli. Ootan pikisilmi, et maaülikool teeks korda Piimanaise tiigi ümbruse. Mäletan, et lapsepõlves käisime seal ikka mängimas, Tähtvere mõisa park ja Piimanaise tiik oli romantiline paik, kus kevaditi lõhnas toomingate järele. Sellest saaks vapustavalt kaunis jalutuskoht, Tähtvere pargi pikendus kuni Emajõeni.

8)Jakobi mäel on koledad varemed, mis ei taha ega taha kaduda. Seda teed pidi toimub ju linna põhiline sissesõit, see tuleks ometi korda teha!

9) Vaadake, kui palju vanu puumaju on Supilinnas ja Karlovas
ümberehitustega ära rikutud (uued suuremad aknad raiutud, plastaknad, uued sissepääsud). Kus on muinsuskaitse silmad?

10)Autod ei hooli jalakäijatest. Ka mitte vöötrajal.

Aga küll ta edeneb, linn on viimastel aastatel teinud läbi suured muutused.
Palju jõudu uuele linnapeale, linnavalitsusele ja -volikogule!


Tiia Teppan

Sissejuhatuseks pean ütlema, et olen väga kehv linnakodanik: maailm tiirleb kodu, Citymarketi ja töö ehk Aura ümber, rohkemaks lihtsalt ei jätku jaksu ...Vanadus?

1. Liiklustihedus on suurenenud ja tipptundidel on ristmikel ummikud. Seda on igal hommikul last kooli viies tunda! Võib-olla seotud lihtsalt asjaoluga, et liigun palju autoga. Või on üle jõe autosõiduks linna piires kolm silda liiga vähe, kuid olen kuulnud, et linnal on perspektiivis sild juurde ehitada.
2. Sama teemaga seotud probleem: parkimine kesklinna piirkonnas. Jõe ääres üks tund tasuta liiga vähe, nagu kesklinnas 15 minutitki – ei jõua dokumentegi kuhugi asutusse üle anda! Parkimismaja vajadus kesklinna piirkonnas – meeldiv uudis, et uue kaubamaja juurde on see planeeritud.
3. Oma erialast lähtuvalt tunnen, et spordibaase on tõesti vähe, näen, et lastele meeldib sportlik tegevus. NB! Auras on tänu suurele basseinile kasvanud noortetrennis käivate ujujate arv juba üle 400! Loome tingimused, küll lapsi ja spordihuvilisi jätkub! Hea, et valmis Turu tänava spordihoone laiendus ja kavas on Annelinna spordikeskuse ehitus.
4. Sama valdkonnaga seoses saaks lahendada Emajõe-äärse looduskauni piirkonna sisustamise (Ihaste poole sõites kasutu heinamaa), läbi on käinud sõudekanali ehitamise idee!
5. Linna sees rongide manööverdamine – see võiks olla rohkem linnast väljas. Näituse tänavalt üle raudteede kiirelt saada on küll hea juhus!
6. Raamatukogu ehituse mõte kesklinna haljasalale – väga vastu! Uue kaubamaja valmimisel jääb nii olemasolev kaubahall kui kaubamaja klientideta. Üks nendest ümber ehitada raamatukoguks. Jäägu ikka rohkem rohelust kesklinna: puid maha võtta on lihtne, nende kasvamine võtab aastaid.
7. Kesklinnas on kaubandust vähemaks jäänud, kõik koondub suurtesse linnaäärsetesse marketitesse ja seega pole lihtsal linnakodanikul meie ilusasse kesklinna midagi asja. Loodan, et kaubamaja valmimisega saame uue tõmbekeskuse kesklinna lähedale.
8. Linna tänavate operatiivne puhastamine – ehk on häda seotud ainult esimese lumega ja ootamatu talvega? Eriti käib see väiksemate tänavate kohta ja just suurte majade vahel. Aga sealt ei saagi puhastada, sest autod pargivad pidevalt.
9. Millegipärast tundub, et teatripileteid ei jätku kõigile soovijatele või on kuumi etendusi kavas vähevõitu.
10. Suvisel ajal tundub linna elu soiku jäävat. Seega pooldan väga suveteatrite ja laululaval toimuvate ürituste hulga suurendamist.


Ellen Tohvri

1. Teekatted ja tänavavalgustus halvas seisukorras.
2. Jalgarattateid ei ole või on halvasti sõidetavad.
3. Linnaametnike suutmatus iseseisvalt otsuseid langetada või anda asjatundlikku nõu.
4. Ebapiisav koostöö ettevõtjate ja linnavalitsuse vahel (transpordiprobleemid, tööjõuprobleemid, koolitused).
5. Heal tasemel hotellide ja konverentsikeskuse puudumine.
6. Raudteetranspordi häirivalt tugev müra.
7. Tipptundidel liiklusummikud.
8. Linna üldplaneeringu puudumine.
9. Ebaobjektiivne ja puudulik kohalik meedia (vajalik kohalik raadio).
10. Sportimis- ja vaba aja veetmise võimaluste puudumine.


Rein Toomla

1. Tartu peamine probleem – hoolimata stabiilsest linnavalitsusest ei ole seda näha linna välisilmes.
2. Liberaalse linnavalitsuse peamine probleem – ta peaks linna tasandil rohkem reguleerima, kui lubaks tema üldine maailmavaade.
3. Seetõttu ei ole linn lihtsalt korras. Mõni aasta tagasi sai seda veeretada ebastabiilsuse ja väga vähese raha arvele, kuid 8 aasta (praeguse linnavalitsuse iga) jooksul oleks võinud linn nõukogude ajaga võrreldes väga palju muutuda.
4. Konkretiseeritult – korras ei ole tänavad ja ehitised. Huvitaval kombel on korras haljasalad – arvatavasti reguleerib seda suuresti loodus.
5. Linnavalitsus ei taha arusaadavatel põhjustel reguleerida, kuid Tartu peamine trump – olla koolilinn (nii haridus, teadus kui ka neile tuginev tehnoloogia) – nõuab reguleerimist, mis väljendub suurelt osalt meelitamise ja soodustuste kaudu.
6. Ja muidugi on omavoolu jäetud kõige nõrgemad – need, kellele ei piisa enam ühe või teise inimese juhuslikust abist, vaid kes vajavad terve kogukonna toetust.


Helgi Toomsalu

Ma olen väga rahul meie linna osalusega oma kodanike elus. Kõik need toredad projektid vanade uste ning aedade ja majade fassaadide korrastamiseks, organiseeritud prügi ja lehtede äravedu jne, rääkimata lastele rajatud mänguväljakutest, uuest kaunist sillast.
Kõige olulisem: linn suhtleb oma kodanikega või vähimasti on loonud selleks omalt poolt kõigiti võimalused – pean silmas näiteks heakorratelefoni ja sedasamagi küsitlust, sest suhtlemata ei saa luua.
On hästi palju head ja asjalikku ära tehtud. Kui milleski rahulolematu olla, siis hetkel meenub vaid igatalvine võitlus tänavapuhastusmasina ja lundkühveldava majaomaniku vahel. Oleks imearmas, kui saaks tänavad-kõnniteed puhtaks, austades üksteise tööd, ehk teisisõnu, et ei peaks äsjapuhastatud kõnniteest pärast lumesaha möödumist end jälle läbi raiuma hakata.
Pisut kaheldava kunstiväärtusena tundub mulle uue kaubamaja ehitus Vanemuise ette, aga ehk on see lihtsalt veel silmale harjumatu.


Peeter Tulviste

Kui aastaid tagasi oleks kuldkala küsinud, et mis on need mõned asjad, mida Tartu heaks teha saaks, siis tagantjärele targana ütlen: kui kala saaks niimoodi teha, et Eesti saaks Euroopa Liitu. Teiseks, kui kala saaks niimoodi teha, et Eestis hakataks kõrgelt hindama teadmisi. Siis oleks Tartu jaoks juba palju ära tehtud.
Kui Eesti oleks läinud rahvusvahelisse organisatsiooni, kus hinnatakse käsitööd, siis see poleks Tartule hea olnud. Kui Eestis seataks prioriteediks Kreenholmi kangrute töö või odavad koostöötellimused või kaevuritöö, siis see ka ei oleks Tartule hea.
Tartul on sellega palju vedanud, et me saime Euroopa Liitu ja Eestis on prioriteediks kuulutatud teadmispõhine tootmine. Tartu arengupotentsiaal kasutatakse ära vastavalt sellele, kuidas need asjad arenevad.
Kõrgharidus ja teadus peaks olema korralikult finantseeritud. Tegelikult on nii, et kui meie tudeng oli kümme aastat tagasi odavam kui Soome tudeng, siis ka praegu on meie tudeng viis korda odavam kui Soome tudeng. Tartu potentsiaalne arenguperspektiiv jääb kasutamata, sellepärast et riigi poliitika ei realiseeri neid prioriteete, mis tulevad Euroopa Liidus olemisest ega teaduspõhisele tootmisele ülemineku programmist. Tartu on see, kes peab lööma kella, et riik võtaks Euroopa Liidu poliitikat ja sisemist majanduspoliitikat tõsiselt. See tähendaks, et ülikool saaks palju tugevamaks, kui ta praegu on. Saaks suurejooneliselt välja arendada need erialad, mida meil on teistele riikidele pakkuda. Sest Euroopa Liidus ei ole oma tarbeks tegutseval ülikoolil mingit tõsist väljavaadet. Euroopa Liidus on ehk uuesti võimalik Tartu Ülikooli hiilgeaeg 19. sajandi keskpaik, kui terve Euroopaga oli vaba suhtlemine ja õppejõud käisid edasi-tagasi. See eeldab, et riik oma prioriteete realiseerib.
Riigi tugev regionaalpoliitika võiks olla Tartule kasulik. Jutud, et Tartu Ülikool või Viljandi paadimees peaksid Tallinnas olema – regionaalpoliitika peaks selle välistama. Peaks olema erinevate regioonide vahel tööjaotus. Minu ülestõstetud probleeme ei saa Tartus lahendada, aga Tartu saab lüüa Toompeal kõvasti kella ja öelda, et riik täitku oma prioriteete.
Rahvusvaheline lennuliiklus Tartust otse. Selleks ei piisa ülikoolist, vaid rohkem impordi ja ekspordiga seotud tootmist.
Tartu imidž on vanast ajast teada hea. Ükski imidž ei püsi, kui selle kallal tööd ei tehta. Ei piisa, kui me teeme väga korralikult teadust ja anname väga korralikku haridust. Tänapäeva maailmas on kaagutamine vähemalt sama tähtis kui munemine. Hästi finantseeritud programm, mis tegeleb Tartu rahvusvahelise imidžiga. Kaugemas tulevikus on kasuks, kui Tartus on lähemad suhted Venemaaga. Linnale on kasuks, kui temast käib liiklus ja kaubandus läbi.


Tambet Tuisk

Lepiku tänav on täis maju, mis on arhitektuurimälestised; seal ei ole kruusatee, vaid midagi mulla- ja liivatee sarnast. Millal sinna tuleb ometigi mingi kate?
Rongiühendus Tallinnaga on vilets. Kui mul oleks võimalik iga päev jõuda kella üheksaks Tallinna ja õhtul pärast üheksat tagasi, see oleks tase. Aga ehk see tuleb, kui Kilk raudteejaamahoone valmis saab?
Tänavapuhastus ja lumekoristus.
Lasteriiete valik on nadi. Samades poekettides on Tartus palju viletsam valik kui Tallinnas. Miks näiteks Tallinna Kaubamaja ei telli mingit osa kaupu Tartusse? Kardetakse, et ehk pole ostujõudu, või milles asi?
Emajõe äär, Jänese matkaraja poole minevad teed, seal peaks asi paranema.
Laste mänguväljakuid on vähe ja need on viletsad.
Spordihall.
Lennuliiklus – ma lendan umbes kümme korda aastas. Mul ei ole töö, mis nõuaks lendamist. Mulle meeldiks, kui ma saaksin Tartu lennujaamast poole tunniga Tallinna või Helsingisse või Riiga.
Teeninduskultuur on vilets. Kaubamaja! Tundub, et on vähe konkurentsi ja lastakse oodata.
10. Vanemuise suure maja ette kerkib kaubamaja.
11. Bussijaam – üks Tartu mõttetumaid kohti.


Mati Unt

Minu arust on Tartus tõesti paar probleemi.
Esimene on liiklusalane: kui tulla Vanemuise tänavat mööda suure teatrimaja juurest alla, siis satume kõige veidrama ristmiku peale, kust ei saa kuidagi üle. Katsu jõuda Vanemuisest postimajani!
Teine on tõsisem asi. Samas kesklinnas on nn park. Räägitakse rohelusest ja sellest, et roheluse tõttu ei tohi sinna ehitada kunstimuuseumi ja raamatukogu. Samas on sinna kanti tunginud ehitatav hiigelkaubamaja, kes nüüd küll rohelusest eriti ei hooli. Ja mis rohelus see on? Mõned põõsad, hajaliasetuses. Ebameeldiv park. Et seal puhkab jalgu linnakodanik? Pole näinud sellist nähtust. Isegi joodikuid seal pole, sest põõsaid on vähe ja neil pole kuhugi varjuda.
Muidugi tuleb sinna ehitada raamatukogu ja kunstimuuseum!
Ülikoolilinna keskel peab olema selline kultuurikeskus! Mis kõik on praegu peidus Tartu Kunstimuuseumi kogudes ja mitte keegi ei näe neid teoseid!
Ja ega Tartu linnaraamatukogu (päris hästi komplekteeritud) oleks mingi konkurent ülikooli raamatukogule!
Ka Helsingi ülikooli raamatukokku ei julge igaüks minna. Sellepärast polnud seal (vähemalt minu ajal) mingit uksekontrolli. Kuid avalike raamatukogude ees ootasid hommikul juba kella kaheksa ajal asotsiaalid ja joodikud, ja mitte selleks, et sooja saada (suvel!) ja mitte ka selleks, et õlut saada (õlut seal ei müüdud). Asotsiaal ja joodik tahtis tutvuda ajalehtede-ajakirjadega, sirvida Sartre'i või Foucault' värsket tõlget.
Inimene ei pea Eestiski istuma (paaril ja ebamugaval) pargipingil, kõledas hommikus, õlu käes, vaid vaatlema Silvia Jõgeveri maale. Lugema Hvostovi või Vseviovi või Montaigne'i mõtteid.
Nii et olematu roheluse võiks rahulikult ohverdada Tartu uuele kultuurikeskusele. Kes siis läheb agulisse raamatukokku! Soovin tartlastele ja teistele emajõeateenlastele ja heademõtetelinlastele selget mõistust.


Margus Ulst

1. Linn peaks tõsiselt tegelema liiklusummikute likvideerimisega hommikul Annelinnast linna pääsemisel ja õhtul tagasiteel (sillad, ristmikud). (Paljud kliinikumi töötajad elavad ülejõel.)
2. Soodustamaks meditsiinitöötajate Tartusse töölejäämist peaks linn (sarnaselt pealinna ja mitmete valdadega) kompenseerima arstidele ja õdedele õppelaenu.
3. Linn peaks suuremat hoolt üles näitama ohtlike haiguste ennetamisel ja leviku tõkestamisel (märksõnad: HIV-nakkus, tuberkuloos, hepatiit, narkoennetus- ja selgitustöö, vaktsineerimine)
4. Kõrghooajal on kodutute varjupaik väga ülerahvastatud. Alatoitlus ja külmetumine ägestavad haigusi, misläbi sotsiaalsed probleemid muutuvad meditsiinilisteks ja lahendused seeläbi ühiskonnale oluliselt kallimateks.
5. Valgustatud spordiradu võiks olla igas linnosas.
6. Linn võiks kliinikumi rohkem toetada parkimisprobleemide lahendamisel ravihoonete ümbruses.
7. Linn peaks suunama rohkem vahendeid hooldusravisse, et linnakodanik ja haigekassa ei peaks seda teenust nõutama elukohast kaugelt.
8. Normaalne lennurada ja -väli lähendaks Tartut Euroopale (Riia suund, Tallinna suund jt).
9. Vaatamata pöördumistele pole nihkunud juba 2003. aastaks planeeritud Raja tänaval kõnnitee ja valgustuse ehitus (Raja 31 psühhiaatria- ja nahakliiniku patsientide ja personali mure).
10. Tartu meditsiini häll vana anatoomikumi hoone pole leidnud mõistlikku rakendust.
11. Legendaarsete haiglahoonete L. Puusepa 2 ja 6 (närvikliinik ja sisekliinik) fassaadid vajaksid linnalt restaureerimistoetust.


Berk Vaher

1. Noorte loovuse alarahastamine. Narko, alko, kambad, müra – kõigil neil probleemidel on sellega seos. Tulevikku ei saa edasi lükata, see on ikka meie endi nägu.
2. Linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi uusehitiste viibimine. Milline tõeline vaimulinn laseks end kultuurikeskuste rajamisel kohutada rumalast, ent kärarikkast vähemusest?
3. Liikluskaos kesklinnas. Vanemuise, Ülikooli, Jakobi tänav – need on vaid mõned näited. Maailmamõõtmeis pole linna ollagi, aga sagin nagu metropolis!
4. Avalikud läbukolded. Korrakaitsjad, olete kunagi sattunud Aleksandri tänava passaaži kanti (lasteaia kõrval!) või Võru tänava pitsapoe juurde?
5. Tallinliku kinnisväärdarenduse imbumine Tartusse. Miljööväärtus pole ilmsesti kuskil nii suur, et mõni tõusik selle rikkumist kinni ei suudaks maksta.
6. Majaromud. Kesklinnas tundub seis paranevat (ehkki mitte näiteks Püssirohukeldri vastas); Ülejõel on ikka üsna nukker pilt.
7. Juhtidevaegus hariduses ja kultuuris. Kunstikoolidele leitakse juhte suure hädaga, haridusosakonna juhti polegi veel leitud... Ons probleem pädevuses või palganumbris?
8. Teede-tänavate seisukord. Tolm, lumi, jää, vesi – need me sõbrad neljakesi. Süüdi on ilmsesti rahvusvaheline imperialism?
9. Bussijaam. Tabeli «auliige». Asjaosalised, tunnistage ükskord – on ikka naeruväärne pugerik küll.
10. Kurtjaid palju, lahendajaid vähe. Panin selle viimaseks, sest loodan sinisilmselt, et see peaks siiski kõige kergemini lahendatav probleem olema.


Mart Ustav

Allpool leiate minu seisukohad Tartu arengut aeglustavatest olulistest probleemidest:
1. Tartul puudub visioon Tartu arengust ja kohast Eesti/Euroopa
Liidu kontekstis 10–20 aasta jooksul (vähemalt ei paista see milleski välja linnavalitsuse tegevusest).
2. Tartu linn ei tee piisavat koostööd Tartu Ülikooliga ja ei kasuta ära Tartu Ülikooli teadlasi Tartu linna, maakonna ja Lõuna-Eesti arengu strateegiliste eesmärkide määratlemisel ja nende saavutamisel. Ülikooli areng saaks oluliselt soodustada Tartu linna/regiooni arengut – näiteks 10 000 muust rahvusest (lätlased, soomlased, venelased, rootslased) tudengit tooksid praeguste hindadega linna/regiooni otsesesse käibesse
aastas 1,2–2 miljardit krooni. Lisaks on vaja õppejõude, kes
rahvusvahelisustumise tulemusena tulevad muust maailmast Tartusse ja selle kaudu seovad Tartu muu maailmaga.
3. Tartu linn pöörab vähest tähelepanu ja ei ürita luua soodsaid
tingimusi kõrgtehnoloogilise ettevõtlusele (võrreldes Tallinna
linnavalitsusega).
4. Ettevõtluses innovatsiooni edendamisel ei ole Tartu linn saanud kaugemale selle sõna äraõppimisest.
5. Välismaailm on tülikalt aeganõudvalt kättesaadav Tartus elavatele inimestele ja Tartu on tülikalt aeganõudvalt kättesaadav ülejäänud maailmale. Rongiliiklus toimub 19. sajandi stiilis, autoteed on küll siledad, aga käänulised ja ei võimalda normaalse kiirusega liikumist.
Jääb mulje, et Tartu lükkamine Eesti tagahoovi on Eesti valitsuse
tegevuse või tegevusetuse eesmärk, sest siiani pole alustatud kiirtee ehitusega. Lennuliikluse sisseseadmisest on soiutud palju aastaid! Ei maksa unustada, et Nõukogude ajal sai Tartust lennukiga Moskvasse, Leningradi, Kiievisse, Simferoopolisse, Minskisse, Piirissaarde. Suured pommituslennukid käisid kindral Dudajevi juhtimisel Afganistani kohal lahingulende tegemas. Nüüd räägitakse mingi navigatsiooniseadeldiste puudumisest ja ei suudeta mõni miljon krooni maksvat probleemi lahendada ja seada sisse regulaarset lennuliiklust Tallinna, Riia, Helsingi ja Stockholmiga.
6. Emajõe äär võiks olla suvel laialt kasutusele võetud.
7. Tartus on sportimistingimused kehvad (v.a ujula). Pole
jalgpallistaadione, korvpalli ja võrkpalli väljas mängimise võimalusi – sellised pallimängude platsid saab ehitada suurte kortermajade juurde ja organiseerida seal regulaarselt turniire majade, kvartalite, linnaosade vahel.
8. Tartu linnale/maakonnale oleks vaja laialdase kasutusega spordi
sisehalli.
9. Tartule oleks vaja tennisehalli mitmete mänguväljakutega, kus
saaks mängida ka külmal ajal.
10. Tartule oleks vaja jäähalle uisutamise ja jäähoki mängimise
tarvis.


Vaino Vahing

Kümmet märksõna ei pigista kuidagi välja. Olen Tartus elanud pool sajandit. Esmakordselt käisin Tartus 1946. aastal. Sellest ajast mäletan ainult varemeid. Polnud veel hruštšovkasid. Õppima Tartusse tulin 1954. aastal. Ka siis oli Tartu veel varemetes, hästi mäletan Tiigi tänavat, kust mu koolitee üle käis.
Mis praegu häirib. Juba sügisest saati Tartu bussijaam. See lobudik meenutab mulle poole sajandi tagust bussijaama, mis oli vist kas Aleksandri või Turu tänaval. Kus olid Tartu detailplaneerijad ja linna arhitekt, kui selline putka üles löödi. Mul on häbi sellise bussijaama pärast. Kui raha ei ole või uued ärihooned juba planeeritud, siis oleks pigem võinud praeguse bussijaama asemel püsti panna vagunelamu. Jah, häid mõtteid heade mõtete linnas pole.
Teine märksõna – raamatukogu ja kunstimuuseum. Olen seda liivakastipoliitikat jälginud ja minu arvamus on, et mõlemad sobiksid kokku ja just Poe tänava haljasalale. See oleks märk, kultuurimärk ülikoolilinnale. Need paar põõsast ei anna minu arvates küll mingit hapnikulaengut, ja nagu olen märganud, paljud seal ei istu ega puhka ka. Uus kaubamaja varjab nagunii ilusa vaate Vanemuise rõdult, mis siin veel põõsastest rääkida. Kultuurikeskus peab olema kesklinnas, aga mitte Raadil. Sinna sobivad, ja suurepäraselt, arhiivid.
Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool – aitab juba sellest poleemikast. Tallinlased hüüavad juba kooris kolkapatriotismist, targutavad provintslusest. Ega me sellest viimasest osatamisest pääse, kuid vilistlasena olen ma ikka uhke, et käisin Tartu Ülikoolis. New Yorgi ja Moskva kõrval oleme muidugi provintslased, kuid endast lugupidav tartlane ei lase ennast sellest häirida. Et Poe tänava raamatukogu otstarbekusest veel rääkida, siis heaks kõrvutavaks näiteks on Vanemuise 19 asuv kirjandusmaja, kus pidevalt – ja tänu oma asukohale – on toimunud ja toimuvad kultuuriüritused.
Järgmine märksõna oleks kultuuritegelaste hauad. Umbes kümmekond aastat tagasi tundsin selle probleemi vastu suurt huvi. Käisin läbi kõik Tartu surnuaiad ja mis ma nägin? Kirjanike ja kunstnike hauad olid jäetud unarusse. Meenub, kuidas ma Puiestee tänava surnuaias nägin Hermanni hauaplaati. Veel nägin, et Mihkel Veske büst oli maha tõugatud. Raadi surnuaial nägin armetut Anna Haava kalmu. Väike plaat, ka unarusse jäänud. Linnavalitsus peaks rohkem tähelepanu pöörama surnuaedadele. Püstitame kõikvõimalikke ausambaid, kuid kunagised kultuurikuulsused oleme unustanud.
Sillad. Asi paraneb, kuid ringteed ühendavaid sildu on vähe. Võime Riia ristmikule ehitada mitu tunnelit, kuid Tallinnast Võrru sõitev auto ei pääse linnaummikust. Kõige esimeseks objektiks oleks Kroonuaia sild, et juhtida Jõgeva maanteelt, Piibe teelt tulevad sõidukid üle Emajõe. Lähen vist juba liiale. Aga olgu.
Mulle on meele järele, et ärimees Kilk on võtnud oma pühaks kohuseks Tartu kultuuriväärtusi renoveerida. Eelkõige kaks objekti. Tartu raudteejaam ning restoran Volga ja kino. Need on mälujäljed, ja mitte ainult minu põlvkonnale, vaid suuremas mastaabis. Neid on nii meile kui ka külalistele väga vaja, ja minu arvates võiks linnavalitsus (vähemalt moraalselt) neid ettevõtmisi toetada.


Peeter Volkonski

Nagu mitu head aastat tagasi, kordan oma mõtteavaldust – kui Tartu linnavalitsus ei suuda talviti kõnniteid liivatada, siis pangu tänavate kõrvale käsipuud. Kõik ülejäänud probleemid võib taandada sellele.