Syd Barrett oli Pink Floydi algne liider. Tema ekstsentrilisel geeniusel lõikas too bänd esimest kuulsuse vilja. Pärast Sydi kadumist muutus bänd analüütilisemaks. Syd analüütiline ei olnud. Ta oli lapsik, tujukas, edev, õndsusse uppunud. Selline oli ka Pink Floydi esimene, 1967. ilmunud «Piper At The Gates Of Dawn». Tema paar hilisemat sooloplaati kandsid ka samu kvaliteete, kuid jah, olid ebakindlamad ja apokalüptilisemad. Kui Syd suri, oli see sündmus, mõningane. Välismaised väljaanded pühendasid sellele väikeseid nupukesi, muusikaväljaannetes ilmus mahukamaid nekrolooge. Üldiselt ei olnud see suure jutu koht.Kuu hiljem suri Arthur Lee. Pink Floydist vähem tuntud, aga mitte vähem olulise bändi Love liider. Love’i karjääri kõrgpunkt jääb samasse 1967ndasse aastasse. Siis ilmus nende groundbreaking album «Forever Changes». See oli perfektsete meloodiate ja harmooniatega psühhedeelne kitarripop, mis vaatas Los Angelese (Inglite Linna) ekstsesse ja hirme psühhedeelia katakombides. Vaatas neid kõrvalt, viltuse pilguga. Pärast «Forever Changes’t» suri ka Arthur Lee, sümboolselt. Asjad hakkasid allamäge minema: bänd lagunes, narkootikumid muutusid kangemateks, looming stagneerus. Samuti oli ta solvunud, et Love’i kommertsedu oli oodatust väiksem. «Arthur Lee oli muutunud kuidagi imelikuks, ta justkui kartis midagi,» räägib üks Arthur Lee sõber. Arthur Lee soolokarjäär ja Love’i ikka ja jälle kokku kutsumine ei andnud võrreldavat tulemust. 1990ndate alul määrati Leele tulirelva ebaseadusliku omamise eest kaheteist aastane vanglakaristus. Vanglast vabanedes hakkas ta uuesti esinema, aga... Nüüdne surm oli puhas formaalsus, ei võtnud midagi ära ega andnud juurde. Syd haigestus, läks ema keldrisse elama ja sulgus maailmale. Väljas käis harva, mõnikord ehk jalgrattaga poes. Legendaarne on Sydi ilmumine «Wish You Were Here» albumi lindistamisele. See album oli Pink Floydi pühendus nende kadunud kaaslasele. Bändiliikmed ei tundnud Sydi ära. Kui Roger Waters aru sai, kellega on tegu, puhkes ta nutma. Vaimne ebastabiilsus ilmnes juba noores eas. Oluline käimalükkaja oli isa surm siis, kui Syd oli 10-aastane. Inimeses juba peidus olevat haigust võimendasid eksessiivne LSD tarbimine ning kuulsus, mida ei olnud kerge kanda. Sydi käitumine muutus etteaimamatuks ning jutust kadus point. Kui kuulus (anti)psühhiaater RD Laing oli kuulnud linti, millel Syd räägib, arvas ta et Syd on ravimatu. Syd haigestus skisofreeniasse. Syd Barretti ja Arthur Lee paralleelne surm võimendab paralleelsusi nende elulugudes ning nende lugude kattumist teatavate kultuuriliste plahvatuskohtadega. Samuti nende sünteesivat mõju nendes plahvatuskohtades. «People would be the times». Roland Barthes on eristanud mõnu ja naudingut. Mõnu on tarbimismõnu, lõpetatud ja ühemõõtmeline. Nauding on problemaatilisem, seotud katkestuse, mõrade, võib-olla surmaga. Pärast naudingut võib tulla vaikus. Arthur Lee arvas, et «Forever Changes» jääb tema viimaseks plaadiks ja viimaseks asjaks, mis tal öelda on. Loos «Red Telephone» laulab ta: «sitting on the hillside watching all the people die/ I think it’s much better on the other side.» Rock n’roll tähendab naudingut ja liialdust. Rock n’roll’i ei oleks meediata. Meedia armastab liialdust, meedia armastab rock n’roll’i. Pill võib tulla pika ilu peale. Nii tavatsetakse öelda. Rokkstaar peab nautima, publik aga mõnulema, joogikõrred suus. Nauding on aktiivne, mõnu on passiivne. Mõnu on vaatamine, imetlus ja vuajerism. Kujutis jääb puutumatuks. Meie aeg käsib inimesi nautida. Väikeste naudingute rida igas päevas, väikesed naudingud seostamas hetki ja inimesi, genereerimas suhtlust, loomas igapäevaelu. Barthes’i jägi seda naudinguks ei saa pidada. «... i think it’s much better on the other side.» Jim Morrison, üks psühhedeelseid legende, tahab ühes kuulsas The Doorsi laulus, et teisele poole murtaks. «Break on through to the other side», nõuab ta. Jim Morrisoni võis uskuda, sest ta oli ju kuulus, tal olid järgijad ja need tahtsid sama. 1967 oli see aasta, kus liiga palju inimesi tahtis teisele poole murda. See oli pop-fenomen. Suhtlemine on pop-fenomen, vaikimine mitte. Vaikimine on teisel pool, on üksildane. Pop-fenomen on meedia tagasisidestatud fenomen. Fenomen toidab oma kujutise kaudu iseennast. Kujutis on vabalt vahetatav ja kommunikeeritav. Kujutis on suletud vorm, sellisena tervik. Nauding on katkine on protsess. Rokkstaar on katkine protsess. Ajakirjanikud ja fännid, fotograafid ja narkootikumid, okultism ja skisofreenia. Rokkstaar on väsinud ja tahab ära. Lubatagu tal minna. Nick Roegi 1968. aasta filmis «Performance» mängib Mick Jagger rokkstaari, kes on väsinud ja tahab ära. Ta sulgub lossi ja mängib seal kitarril üht bluusilegendi Robert Johnsoni lugu. Juhul kui väikekodanlane räägib naudingust, ei pea ta seda mõnu/naudingu eristust silmas pidama, temast saadakse ka selleta aru. Väikekodanlane tahab, et temast aru saadakse. Nagu me kõik. See on samas ka meie ja rokk- või pop- või mis iganes staari vahe. Staarile ei ole vajalik, et temast aru saadakse. Staar võib jääda obskuurseks ja müstiliseks. Oma essees «Vaikuse esteetikast» kirjutab Susan Sontag modernistlike kunstnike taotlusest lõpetada kunst ja minna vaikusesse. Modernismile on iseloomulik umbusaldus sõnadesse, meediumisse. Arvatakse, et nad on läbikulutatud ega võimalda vajalikku transtsendentsi. Kunstnik üritab meediumist vabaneda: Rimbaud läheb Abessiiniasse, Duchamp hakkab tegelema malega. Ta ei taha, et temast aru saadakse. Pigem vastupidi. Kui ajakirjanik lähetatakse Love’i «lossi» neid intervjueerima, siis on bänd napisõnaline ja tujukas. Ajakirjanik solvub ning arvab, et selline bänd, kes meediaga suhelda ei taha, ei jõua kaugele. Tal oli õigus. Meedia on koloniseerinud sümboolse. Ta on ainus tähendust loov jõud. Sontag räägib intellektuaalidest, mina räägin rokkstaaridest. Intellektuaal peab end kontrollima, rokkstaar ei pea. Rokkstaari ülesanne on olla kontrollimatu ja edev. Kui intellektuaal tahab vaikusesse, siis ta käitub nagu rokkstaar. Intellektuaal on rokkstaari vastand. Syd Barrett arvas, et kõigepealt on ta staar ning alles seejärel bändiliige või muusik. Kõigepealt tuleb arrogants, poos, ülalt alla vaatamine, distants ja imago. Juuksed on tähtsamad kui esinemine ja endast kõik andmine. Ning endast ei anta peaaegu midagi. Imago peab jääma puutumatuks, peab jääma vaikseks. Syd vaatab peeglisse, juuksed ei hoia hästi. Bändikaaslased on juba laval. Sydi kutsutakse. Syd on paanikas. Juuksed ei hoia hästi. Syd leiab peotäie ravimikapsleid. Syd purustab ravimikapslid ja määrib nende sisu endale pähe. Esinemise ajal hakkab pulber sulama. Üle Sydi näo voolab vedelik. Sydi nägu muteerub. Kohalolijatele tundub, et Sydi nägu muteerub. On see hallutsinatsioon, tegelikkus, metafoor, 1967 või mis? Kas juukseid sättiv Syd on rohkem päris kui laule kirjutav või laulev Syd? Kas maailm mäletab Sydi pigem tema muusika või juuste pärast? Kumb hajub inimeste mäludest hiljem, kumb viivitab sümboolse surmaga kauem? (70ndate keskel ajas Syd maha nii juuksed kui kulmud.) 1967: Armastuse Suvi, 100 000 noort kogunes San Franciscosse hipiunistust elama. Hipiunistus on mitteinstitutsionaalne eluvorm. Selles võib aimata naudingu jälge. Siis ilmub ka Beatlesi «St. Peppers Lonely Hearts Club Band». Psühhedeelia on Suur Asi ja Pop Asi. Samas on see ka kollektiivne «pill tuleb pika ilu peale»-moment. Pärast ta, eks ju, tuligi. 1967 on taust, millele Arthur Lee, Syd Barretti ja Beach Boysi Brian Wilsoni vaikimised tähenduse saavad. Maybe the people would be the times, laulab Arthur Lee «Forever Changes’il». Ja kellest ta laulab? Ikka endast. Tema kaudu jäädakse mäletama aega, ta on aja sümptom ja märk. Ta on paratamatus ja strukturaalne koht. Ja ikkagi on ta veel ka geenius, perfektsete laulude looja ja midagi veel. Psühhedeelia on info-overload. Teame, et šamaan on psühhedeelik. Šamaan läheb siis, kui häda käes, infokeskmetesse ning teeb seda, mida vaja, sätib asjad ümber. Seal, kus šamaan tegutseb, ei ole igaüks šamaan. Psühhedeelne esinemiskunst oli/on multimeedia esinemiskunst. Space-out-muusikat saatsid spaced-out-valgustus ja space-out-visuaalid. Kõik olid spaced-out, kõik olid kosmosesse, sinnapoole. Inimesed tarvitasid LSDd ja olid spaced-out, sinnapoole. Psühhedeelia kaasab kõik meeled. Meie ühiskond ja ümbrus on ka psühhedeelsed. Inimesed sõidavad läbipaistvate liftidega üles-alla, teraselt peegelduvad MTV, VIVA või Discovery Channel, öises hamburgerijärjekorras seisavad filosoofid. Kaubamajades kõnetavad ja ajavad inimesi segadusse plastist mannekeenid, taksost näeb tuledes linna. 2006, see on tulevik. Kui Arthur Lee vanglast vabanedes comeback-tuuri tegi, võttis ta endale saatebändi nimega Baby Lemonade. Ka üks Syd Barretti soolona tehtud lugu oli sellise pealkirjaga. |
