Uus kooliaasta tuletas end meelde koolituskutsega: «Kas teie teadmised ei ole mitte aegunud?» Lennutasin kutse prügikasti. See koolitusfirma peaks kõigepealt ise läbima kirjade koostamise kursused. Rohkem kui 150 koolitusprogrammi juhile, kümned konverentsid ja käsiraamatud otsivad sel sügisel kuulajaid ja lugejaid. Olen minagi sattunud tagaotsitavate nimekirja. Koolitustest rohkem kuhjavad mu e-postkasti ainult krediidi- ja erektsioonipakkumised. Aga inimene on nõrk ja annab järele. Eelmisel nädalal kuulasime ühe uurimisfirma ettekannet meediakasutusest. Meile räägiti, et eestlane loeb hommikuti ajalehti, päeval kuulab raadiot, õhtul vaatab telerit. Ja läheb seejärel magama. Saime seda teada 50 tuhande krooni eest. Teadmistest kallim on üksnes kinnisvara. Õigupoolest kuumenevad need turud käsikäes: ka teadmiste müüjad tahavad paremaid elamistingimusi. Seepärast küsitakse ühepäevaste kursuste (näiteks kuidas kasutada aega efektiivselt) eest 25 000 krooni. Mõnele sihtgrupile jagatakse ka odavamat õpetust. Koolidirektorite kursuse tunnihind on 70, koristajatel 140 krooni. Koolitus muudab meie kõigi elu. Koolituselt naasnud koristajatädi ei pühi enam tolmu teie lillevaasi alt. Teadmistepõhine puhastusprotsess ei luba omaniku ainsatki asja paigalt nihutada. Üldse, koristajaid meil enam ei ole. On puhastusteenindajad. Mu hea abiline maja ehitamisel läks avatud ülikooli filosoofiat õppima. Ehitusmees ei aja taga diplomit. Ta tahab lihtsalt rohkem teada. Edaspidi vestleme – kui suudan kaasa rääkida – Hegelist. Kuid kelle poole pöördun oma torumurega? Meie firma sekretär läks õppima psühholoogiat. Loomulik edasipüüdlikkus. Aga kui ta tagasi tuleb, kas söandan enam paluda tassi kohvi? Iga inimene peab oma kooliraha ära maksma. Seetõttu on koolituste ja konverentside korraldamine kindel äri. Saalide tühjenemist pole karta. Hoolimata sellest, et mõne ürituse väärtuslikemaks osaks on kohvipaus. Avalik sektor saadab oma esindajad niikuinii ja ükspuha kuhu. Eelarvesummad tuleb ära kulutada. Teiseks, tööandjad loodavad, et lubatud kõrvalehüpped (st koolitus) aitavad tööjõudu paigal hoida. Kolmandaks, koolitajaid vajatakse kui hingearste – psühhiaatrite vastuvõtu järjekorrad ajavad inimesi hulluks. Juhan Viidingu mõttelõnga kerides: kus pole piiri, on piiritus; kus pole aru, on arutus; kus pole kooli, on koolitus. |
