Minu telgireportaaži tegemine algas vaidlusega. Idee ööbida Tartu maakonna mitteametlikes telkimiskohtades ei vaimustanud sugugi mu ema. «Lähed paned telgi maha, magad öö ära ja ärkad üles. Millest siin kirjutada?» imestas ta.

Selgitasin, et ehk sibab kuskil siil või tuleb metsast karu, sellest kirjutangi. Ema lubas seepeale ise välja mõelda loo stiilis kuulasin-metsas-muru-kasvamise-hääli.

Ma ei jätnud jonni. Plaan oli telkida Tartu lähedal mõnes mitteametlikus kohas, sest info ametlike platside kohta on kõigile niigi kättesaadav, ning jagada muljeid Tartu Postimehe lugejatega.

«Mingisugune sihtkoht või orientiir peaks ikka paigas olema?» ei jaganud sõber Indrek Preimann mu optimismi, et sõidame lihtsalt linnast välja ja vaatame, kus telkida saab.

Tartu maakonna kaardilt sai lõpuks valitud koht nimega Mäksa, mille läheduses asub Agali järv. Järve äärde me ei jõudnudki, sest ainuke eeldatav tee veekoguni oli varustatud sildiga «Eramaa».

Väljas pimenes, otsustasime plaani B kasuks – sõita Emajõe äärde. Sellegi idee teostamine osutus loodetust keerulisemaks, sest iga jõe poole suunduva tee otsas ilutses eramaa-silt. Lõpuks leidsime pisikese sildivaba kruusatee.

Meie valitud telkimiskoht oli kahjuks kole: jõe ääres lõkkeplatsil vedelesid tühi mahla- ja suitsupakk, kõrkjais laiutasid vana autorehv ja -iste. Seal leidus tohutult palju sääski ja muid mutukaid ning mitte ühtegi looma. Lisaks paigutasime telgi muhklikule pinnale, mistõttu järgmisel päeval valutasid mu selg ja vasak õlg.

Esimese öö õppetunnid:

• Planeeri täpselt, kuhu lähed.

• Võta külje alla panekuks kaasa soe ja pehme tekk.

• Osta taskulamp, et saaks vajadusel ka pimedas telki üles seada.

Teisel päeval helistasin sõbranna Katrin Kuusikule, kes elab Tartu lähedal Soinaste külas. «Ehk tead mõnda telkimiskohta oma koduküla lähedal?» küsisin. «Siit umbes seitsme kilomeetri kaugusel Kurepalus on üks paisjärv, sinna võiks minna.»

Õhtul sõitsime Indrekuga Katrini juurest läbi ning võtsime ta auto peale. «Tead mis, seda paisjärve ei olegi enam,» teatas Katrin autosse istudes. Taas plaan B – sõitsime Vooremäele.

Vooremägi ja liivakarjäär on tõeliselt ilusad. Ja loomad – seal jooksid ringi nii koerad kui hobused. Koos omanikega, õnneks. Telkida oli Vooremäel mõnus, sest kaasas oli nii pehme tekk kui ka taskulamp, millega sai käimlasse (!) minnes valgust näidata. (Täpsuse huvides – Katrinile tuli õhtul sõber järele, külmetushaiguse tõttu ei tahtnud ta telgis ööbida.)

Teise öö õppetund:

• Uuri järele, kas mets, kuhu lähed, on tuleohtlik või mitte, et pea kohal tiirlev lennuk liigseid küsimusi ei tekitaks.

Kolmandal ööl tegime sohki. Leppisime eelmisel õhtul sugulastega kokku ning sõitsime nende juurde Ilmatsallu. Püstitasime telgi hoovi. Eraaias on suvel mõnus: punased ja mustad sõstrad, herned ja vaarikad – kõik käeulatuses.

Ilmatsalus ööbimine viis mind mõttele: kui minna mõne võõra pere juurde ning paluda luba nende maja läheduses telkida, kuidas reageeritaks? Kui usaldavad eestlased on? Seda oleks huvitav järele uurida.

Lehelugejatel soovitan aga üles otsida sõbrad või tuttavad, kes elavad linnast väljas ning on nõus oma õue telkijaid lubama, sest suveõhk on värskendav. Meie viimane öö telgis värskendas liigagi, sest ilm oli kohutavalt külm.

Kolmanda öö õppetund:

• Telkima peaks minema jalg- või mootorrattaga või jalgsi. Auto kasutamine toob miskipärast silme ette stseenid filmist «Siin me oleme».