Andrus on kõrgharidusega, abielus ja väikese tütre isa. Tal on hea välimus, hea töökoht ning hulk häid sõpru. Kummalisel kombel ei tea Andruse lähedaste ringis keegi tema teisest elust.

Andrus ei räägi oma lugu sellepärast, et hinge puhastada. Hoopis sellepärast, et hoiatada, kuivõrd levinud ja kergesti ligipääsetavad on droogid ning miks tasub nendest eemale hoida. Tema sõnul on Tartu noorte hulgas mõnuainete kasutamine hirmutavalt kasvanud.

Istume Andrusega Emajõe-äärsel pargipingil terve tunni ja räägime.

---------------------------------------------------------------------

Kuidas narkootikumide teema üldse teie ellu tuli?

Keskkoolis juba tundsin huvi, aga siis polnud midagi saada. Kui ülikooli jõudsin, hakkas kanep liikuma. Sellest sai oluline asendus alkoholile.

Mis selle huvi vallandas?

Uudishimu, lihtsalt uudishimu. See ongi narkootikumide puhul ainumäärav.

Alkohol on natuke… labane. Lihtsalt oled purjus ja kõik. See ei paku nii palju emotsionaalset naudingut.

Natuke kanepit tõmmata – räägitakse, et süütumat asja polegi?

Kui see muutub igapäevaseks, siis on see hullem kui alkohol. Kanep ruineerib organismi väga ruttu.

Lääne-Euroopas on kanepi tõmbamine pärit juba hipiajastust, seal osatakse seda mõõdukalt teha. Eestis on kanepit raskem kätte saada ja kui saadakse, siis tarbitakse eestlase kombel kõik ühekorraga ära. Kogused on oluliselt suuremad. Ja järgmisel päeval mitte ei elata oma elu edasi, vaid tahetakse uuesti.

Mida tugevamaks läheb droog, seda raskem on ära öelda. Ja ära ei pea ütlema teistele – iseendale pead.

Tavaliselt ei käi üheski seltskonnas keegi kellelegi peale. Ei ole nagu alkoholiga, et võta-võta.

Kanepi järel tuli teil amfetamiin?

Aastaid oli vahet enne. Kanepit tegin paar korda aastas, aga kui sai amfetamiin avastatud, läks edasi rütmis: kord kuni kolm korda nädalas.

Amfetamiinist on kaif oluliselt suurem kui kanepist. Kurb on aga see, et kui oled aasta-kaks tarbinud ja tahad maha jätta, siis on see äärmiselt tülikas.

Sest siis jääb su ellu suur auk. Sa ei oska ilma tarvitamata midagi peale hakata.

Mis teil esimesest korrast meeles on?

Energia! Mõtte kiirus on tohutu, jälgimiskiirus, täpsus, jutt jookseb... Ükskõik millisel teemal on inimene võimeline vestlema. Musta valgeks ei räägi, aga halli räägib nii mustaks kui ka valgeks.

Selline väga hea enesetunne on. Enesekindlus ja jõud on põhilised.

Sellest ongi inimesel vahel kõige rohkem puudus?

Just. Narkootikum teeb korraks inimesest selle, kes ta tegelikult ei ole.

Hallutsinatsioone ei teki?

Ei, hallutsinatsioone amfetamiin ei tekita. Kümmekond tundi pärast viimast tarvitamist hakkavad tulema kerged meelepetted, et asfalt liigub...

Aga amfetamiiniga ei otsitagi meelepetet, vaid just selget meelt, erksust.

Kirjeldage teed oma esimese pulbri või tableti juurde.

Sai ühelt vahendajalt kanepit ostetud. Ja siis tal kukkus enda tarbeks hoitud pulbrikotike maha. Ma olin kuulnud sellest asjast. Ja ta pakkus.

Andis ta selle tasuta?

Ta andis esimese triibu tasuta. Sealt sain kogemuse.

Muidu ühest grammist – amfetamiini on seal küll ainult umbes 30 protsenti – jätkub õhtu ja öö läbi.

Teed triibu, mõju haihtub umbes kolme tunni pärast. Sa ei pea järgmist tegema. Aga siis tuleb madalseis. Mida rohkem oled teinud, seda sügavam see madalseis on.

Õhtul alustatakse ja ollakse hommikuni üleval. Ja siis ollakse veel päev otsa üleval ja kannatatakse ja oodatakse õhtut. Sest diiler tegutseb enamalt jaolt õhtul, hommikul on telefonid väljas. Ja nii elatakse kasvõi 72 tundi järjest.

Mul on ka endal läinud mitu päeva jutti. Siis oled juba küll luululises olekus. Jooksed ringi, sihuke tunne on, et kõik inimesed luuravad sind ja tahavad sulle ära teha.

Pärast seda ma hakkasingi vähemaks võtma.

Nägite, et see ei ole nali?

Jah, et see ei ole nagu alkohol, mida võid vahepeal võtta ja siis mitte võtta. See on ikka pigem suur pidu, millesse sisse lähed, ja kui sees oled, siis kipud sinna jäämagi.

Mis see pidu maksab?

250 krooni on gramm.

Kelle seltskonnas te need ajad veetsite – sõbrad, võõrad inimesed, üksi?

See on ikka seltskonnadroog. Tavaliselt olid mu ümber viis kuni kümme aastat nooremad inimesed.

Kümme aastat nooremad – need olid siis koolilapsed?

Jah. Siin on veel üks kindel trend: mida intelligentsemad noored, seda rohkem sellega tegeldakse. See tähendab, et mida kõrgemal tasemel on kool, seda enam on tarvitajaid.

Kuidas te seda seletate? Et seal liigub rohkem raha?

Ei, uudishimu! Intelligentne inimene on uudishimulikum. Üks kord ei tapa kedagi, kümme korda ka ei tee ehk sõltlaseks. Aga kui see protsess on juba aasta aega käinud, see teeb 52 nädalat, siis see on juba hullusti kurjast! Ja enamasti just nii läheb!

Kanep, amfetamiin – mis järgmisena tuli?

Ecstasy. Korra sai ka metaamfetamiini proovitud – see on umbes kolm korda tugevam kui amfetamiin.

Kuidas need tulid?

Seltskonnas, kus liigud, on see nii levinud asi. Kui kuskilt alkoholi enam kätte ei saa, siis neid aineid ikka saad.

Et kellelgi seltskonnas on ikka see vajalik number?

Jah, või on kellelgi endal kotike kaasas.

Keegi seltskonnas ju otseselt müügiga ei tegele... See on ikka su enda vastutus, kui sa otsustad tarvitada. Keegi annab sulle tableti selle hinnaga, mis ta ise on saanud.

Metaamfetamiini pohmakas kestab aga näiteks kaks päeva ja väga tugevalt – paanika, ebakindlus, vaba langemise tunne koos paanikaga, kole! Kaif läheb üle, aga erguti mõju kestab edasi, sa ei saa magada. Nädal aega pärast seda magad halvasti, see mõju muudkui piitsutab sind.

Siiski olete olnud tegus inimene – töötanud, õppinud, hästi hakkama saanud, mitte rentslis vedelnud.

Ma kordan, see ei ole klassikaline narkomaania, millest ma räägin.

Kas olete süstinud?

Süstida olen lasknud ühe korra, huvi pärast. Ise läksin ja ostsin süstla. Rohkem pole seda teinud. Sealt, kus algab süstimine, algabki mu meelest narkomaania.

Elu, millest mina räägin, on väga kaugel heidikute narkomaaniast, seda elatakse täiesti normaalses seltskonnas. See on justkui healoomuline kasvaja, mis pealtnäha väga ei segagi. Aga amfetamiin hoiab inime-

se elu tardumuses, paigal. Noored, kes õpivad koolis, kelle õpingutest sõltub nende edasine karjäär ja elu, neile on see kurjast.

See annab mõnuhetked, 12 kuni 20 tundi. Pärast seda on aga terve nädal suhteliselt tahtejõuetu, tuim, emotsioonitu ja ärritunud olek.

Näiteks ei kujuta ma küll ette, kuidas selle kaifi all loovat tööd teha. Pähe õppida see ehk mõnda asja aitab, aga ma olen lugenud esseesid, mis on amfetamiini mõju all kirjutatud – seal ei ole hinge sees.

Kuidas neis nn heades koolides need ained liiguvad?

Tutvused. Tartu on väike. Inimesed tunnevad kõiki.

Tavaliselt ei taha amfetamiinidiiler suhelda kliendiga otse. Tal on keegi vahendaja, kes käib, väike kogus taskus, ja müüb edasi.

Vahendaja on tavaliselt ise tarvitaja ja asjast huvitatud – nii ta saab sealt ise triibu vahelt. Talle ilmselt ei ole vanemad nii palju taskuraha andnud, kui ta vajaks, nii ta siis käib ja müüb.

Võrk on väga hästi sisse töötatud, kättesaamisega pole mingit raskust.

Vahendajaid ei puutu tavaliselt keegi, kui nad ise just avalikus kohas triibutõmbamisega vahele ei jää. Politsei ei tegele ju narkoennetusega, vaid organiseeritud kuritegevusega. See inimene, kes vahendab selle nimel, et ise vahelt triipu saada, ei ole politsei meelest organiseeritud kurjategija, vaid lihtsalt sõltlane.

Mõnikord on küsimus ainult selles, et diiler pannakse kinni. Siis ei ole vahepeal kuskilt saada, tuleb uus diiler otsida. See tekib aga ruttu. Sest alati on niisuguseid inimesi, kes on nõus selle asjaga tegelema.

Diilereid ei saa ju Eestis olla lugematu hulk?

Neid on just nii palju, kui on nõudlust. Aga nõudlus kasvab. Viimase kolme-nelja aasta jooksul on toimunud tohutu muutus tõusu suunas.

See on üks asi, mis ajendas mind sel teemal rääkima.

Kuidas te seda nõudluse suurenemist tajute? Kas ka teilt tullakse näiteks tolle Peetri või Volodja telefoninumbrit küsima?

Oo jaa, seda küll.

Kuidas te vastate?

Et ei ole. Ja ei olegi.

Mille põhjal te siis ütlete, et tarvitajate hulk suureneb?

Selle järgi, et seltskond, kes enne tarvitas kanepit, on kõik üle läinud amfetamiini peale. Või veel hullem – tarvitatakse kanepit, amfetamiini ja alkoholi segiläbi.

Aga kust te teate?

Näen. Koos tšillime väljas.

Kas tahate öelda, et ikka käite nendega koos väljas, ehkki ise ei tarvita?

Ei, ei, praegu enam mitte. Või siis harva. Kui nad kained on, siis suhtleme rohkem.

LSD?

See on sünteetiline hallutsinogeen. See on spetsiifiline teema. Minule hallutsinogeenid ei meeldi.

Mida siis näeb?

LSD on päris raskesti talutav asi. Majad hakkavad liikuma ning murul on vaarika maitse ja linnu hääl. Sellised jaburad asjad. LSD keerab su ajusignaalid täiesti sassi. Minul püsis olukord suure vaevaga kontrolli all. Jube oli.

Mis viis teid otsusele, et nüüd on kõik?

Hästi palju asju. Üks, et seltskonnas, kus minu päris elu käib, on see täiesti vastuvõetamatu asi. Ja mul ei jää aegagi selle jaoks. Teine asi, et kui elu paigal seisab, siis on ikka kole kurb – aastad ju lähevad. See oli minu elus lihtsalt üks kõrvalepõige, nüüd on kõik.

Kõrvalepõige? Kümme aastat kanepiga, kolm neist ka amfetamiiniga!

Ma ei tea ju ka, kas see on kõik. Tavaliselt öeldakse, et peab aasta aega puhas olema, siis oled endine. Aga ma ei pea ennast narkomaaniks. Ma olen narkokuritarvitaja. Nii nagu pooled eestlased on alkoholi kuritarvitajad. Alkohol ei ole ju ka kuigi süütu aine.

Milised on olnud loobumise rasked päevad?

Veel kolm kuud pärast loobumist käisid neelud amfetamiini järele. Just siis, kui pidu hakkas – mõtled, et võtaks amfetamiini. Siis otsustad ikkagi alkoholi kasuks. Aga pärast pidu on alkoholist pohmakas. Mõtled jälle, et amfetamiin võtab selle pohmaka ruttu ära, ja väga hea on kohe olla. Hiljem muidugi tuleb amfetamiinipohmakas, aga selle peale siis ei mõtle.

Kas olete seltskonnas tavaliselt liider?

Jah, domineeriv. Ma olen heas mõttes autoriteet.

Mis teid veel huvitab?

Sporti natuke teen, tervisesporti. Raamatuid meeldib lugeda. Mõistlikule kirjandusele lisaks põnevusjutte. Neil on sama mõju. Amfetamiini põhimõjuaine on ju dopamiin. Põnevikku lugedes hakkab see aine ajus tööle, muidugi ohutus koguses. Selline hea tunne tekib. Amfetamiiniga on sama tunne, et kole põnev on olla.

Mida te veel tahate öelda?

Tean, et Tartu kahes eliitkoolis neljandik kuni kolmandik lõpuklasside noortest tarvitab regulaarselt amfetamiini. Ma näen, et väga korralike perede noored raiskavad oma

aega ja kooliaastaid.

See on lastevanematele, ma arvan, päris oluline teema. Aga vanemad ei tule selle pealegi.

Mida saab lapsevanem teha?

See pole lihtne, koju tullakse ju enam-vähem kaine peaga. Aga kui lapse silmapupill on tavalisest olekust laiem või kitsam, siis on ta tõenäoliselt midagi kasutanud.

Teine asi on emotsionaalne kontroll. Hea, kui laps räägiks kodus, mis toimub seltskonnas, kus ta on viibinud. Kui ta saaks rääkida, ilma et vanem teda hukka mõistaks. Isegi siis, kui ta on midagi proovinud. Isegi siis, kui ta on kümme korda proovinud. Sest see on reaalne elu!

Lapsevanemal on alati kasulikum teada kas või seda kümmet korda, kui et ta ükskord avastab, et ta pojast või tütrest on kasvanud narkomaan. Pigem anda talle praegu milleski järele, püüda mõista. Põhjusest ja tagajärjest rääkida. See oleks see vähima kahju efekt.

Mina olen ka püüdnud

aidata. Aga alati ei ole see võimalik.

Kas amfetamiini kahjulikkusest räägitakse ka omavahel?

Amfetamiiniuimas lähevad keelepaelad lahti, siis on inimesed hoos ja väga palju arutatakse, et mis asi see narkootikum on ja mis ta teeb ja kuidas eluga edasi saada.

Kas teil perekond on?

Jah, tilluke tütar. Detsembris saab kaheseks.

Ehk on tema ka üks põhjus, miks olete oma elus pöörde teinud?

Absoluutselt, laps on päris suur mõjur. Aeg läheb ju nii ruttu.

Naine mu narkotarvitamisest ei tea, ei ole julgenud rääkida. Kindlasti kunagi räägin.

Kas sel päeval juhtus midagi, kui te toimetusse helistasite ja ajakirjanikku otsisite?

Ma vist lugesin mingist ajalehest jälle üht artiklit sel teemal, ja seal oli taas kõik ühte patta pandud. Sõimati narkariks last, kes oli hetketarvitaja. Lahmiti: kõik narkarid seina äärde! Selline suhtumine ajas vihale.

Inimesed, see kõik on ju teie keskel, aga teie ei näe!!!