Siis kuidagi ikka saab? Niisuguse sõnaveeretamisega pakutakse tavaliselt lohutust väljapääsmatuis olukordades vaevlejaile – mingi päästev rajake, mingi väljavoolav nireke peab kusagil ju olema. Teisalt saab nende sõnadega seletada ka mitmesugust nihverdamist: mis sest, et pole lubatud, küll kuidagi ikka saab. Ja just selline asi paistab Tartus järjekordselt sündivat.

Nüüd peab linnavalitsus otsustama, kas loobuda oma nõudest või mitte – otsus peaks sündima sellel nädalal.

Kasutusloa sidumine parkimismajaga pidi kindlustama hotellile vajalikud parkimisvõimalused ja oma tingimused hotellidele on seadnud ka majandusministeeriumi määrus. Selle järgi peaks 205 toaga Dorpatil olema saja meetri raadiuses vähemalt 51 autode seisukohta, praegu saab hotelli kõrvale rajatud parklasse jätta vaid 25 autot.

Tartu linnasekretär Jüri Mölder on möönnud, et kui hotell lahendab parkimise kuidagi teisiti, võib linn kasutusloa siiski anda.

Esialgu ei saa need «teisiti» lahendused olla muud kui piirkonna olemasolevates parklates tühjaks jäävate kohtade kasutamine ja eks hotelliga seotud inimesed neid võimalusi nüüd arvesta küll protsentides, küll tükikaupa, küll oletustele tuginedes.

Võibolla tõesti tuleb külalisi vaid poole hotelli jagu, võibolla tõesti saabub enamik majalisi bussiga, võibolla ongi nii, et osa neist vajab parkimist vaid öösiti, kui Emajõe ärikeskuse ettevõtete töötajad on koju läinud, võibolla on nad nõus jätma oma autod tasulistesse parklatesse. Kõik võib olla.

Kuidagi ei ole aga mõistetav, miks linnavalitsus esitab nõudeid, mida võibolla täidetakse, võibolla mitte. Lõppude lõpuks pole Emajõe ärikeskuse kompleks mingi linnaäärne putka, mis linnaelu kuigivõrd ei mõjuta, vaid niigi probleemses kohas kerkiv koloss. Väheke liialdades võib öelda, et ehitus paistab lausa raeaknasse, et istudeski tuvastada, kuidas on lood korrusparkla ehitamisega. Seda enam, et ka linn ise on huvitatud tegutsevast hotellist, mitte tühjalt seisvast majakarbist.

Aga nüüd, kui hotell on valmis, siis kuidas jätta ta niisama seisma? Et nojah, tehti jälle libamisi, aga anname andeks, sest mis sa ikka teed, kui juba on tehtud ja... Kas pole Tartus juba liiga sageli tagantjärele kätelaiutamist? Kaubamaja õnnetud katusekonstruktsioonid otsustati varjata viinapuudega, Tigutorni ots rihiti õigeks paberitega, aga mida ette võtta liiklus- ja parkimissegadikuga, kui see peaks tekkima?

Arukad muudatused ei ole kunagi välistatud, aga need peavad olema siis tõesti hästi põhjendatud. Kusjuures linn ei peaks ärimeestele palehigis põhjendusi otsima, soodustades nõnda nihverdamist, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Linna kohus on näha peale Dorpati ka teisi sealseid asutusi, eriti aga väga paljude inimeste teenistuses olevat turgu ja bussijaama.