«Hea meelega oleksin rohkem metsas,» õhkab Sellis oma Valgjärve valla lambatalu õuel kaevukaanele istudes. «Aga kuna pean praegu juhtima Eaglelife`i projekti, tuleb olla palju koduses kontoris ja määrida paberit.» Samas oskab Sellis rõõmustada selle üle, et ei pea sõitma töö pärast iga päev enam kui 50 kilomeetri kaugusele Tartusse. Juba 1997. aastast on tare katusele torgatud antenn toonud netihüved Otepää kõrgustiku kuplite vahele kätte.Esmaspäeval kell 12 mõtleb Urmas Sellis parajasti, et on tarvis sõita Saaremaale must-toonekurge püüdma ja linnule raadiosaatjat kinnitama, samas kui 144-pealisest eesti valgepäiste lammaste tõuaretuskarjast on teine pool veel pügamata. «Ega üle kümne päevas ei jõua, pikka kasvu inimesele hakkab selja peale,» sedastab Sellis. Punnvõrr või linnud Urmas Sellis sai Hauka küla Hauka talu päranduseks tädilt, kel endal lapsi polnud. Mehe lapsepõlvekodu Aiaste külas jääb siit vaid mõne kilomeetri kaugusele. Seal aitasid temas linnuhuvi äratada naabripoisid Arne Ader ja Einar Tammur. Üks Eesti parimaid looduspiltnikke, teine Alam-Pedja kaitseala kolm aastat tagasi surnud looja. «Aiaste külas putitas enamik poisse punnvõrre ja vaatas, kust saaks pudeli veini,» kirjeldab Sellis seitsmekümnendate keskpaiga kolhoosiidülli. «Eks me proovisime ka kõike, aga otsustasime umbes 11- või 12-aastaselt hakata tõsisemalt lindudega tegelema.» Süsteemseks suleliste vaatluseks läks 1976. aastal, mil Eesti Loodusuurijate Seltsi ornitoloogiasektsioon asus koostama Eesti haudelindude leviku atlast. See polnud enam pelk lust, vaid ka tõsine töö, mille vahepeal elati siiski ka tavalist teismeliseelu. «Tagusime teiste külapoistega kaarte, selle vahele korraldasime linnuviktoriine,» meenutab Sellis. «Mälumängus löödi kaasa päris usinalt, aga lisajõude linnuvaatluseks meil küla pealt värvata ei õnnestunud.» Kolehäälne punkrokkar Kotka- ja kurearmastuse pani Sellises idanema ülikooliaegne suvetöö metsainstituudis kaheksakümnendate aastate keskel. Mõni aasta vanem Einar Tammur kogus instituudile andmeid kotkapesade kohta, Sellis oli talle abiks. «Selle töö juures hoiab tunne, mis tekib, kui vaatad üle pesaääre ja leiad eest pojad,» avaldab Sellis. «Siis tunned, et pesakoha kaitsmine, must-toonekure puhul ka toitu pakkuvate ojade puhastamine, on end ära tasunud.» Piltnik Arne Ader hindab Urmas Sellise kui kamraadi juures väga kõrgelt tema peent huumorimeelt. Keskkooliajal osalesid nad ühistööga Pikri võistlusel, saades eripreemia. Võitis algkooliaegne klassivend ja samakandimees Mart Juur. «Koos Juurega tegime ka alternatiivrokki, midagi pungi poole,» räägib bändis rütmikitarri plõnninud Ader. «Urmas oli väga hea laulja. Lauluhäält polnud tal küll üldse, aga kõla, mis ta tekitas, oli väga huvitav ja omapärane.» Sellis, kellele olevat mikrofoni mörisemise kõrval meeldinud ka bändipoiste omaehitatud süntesaatori klahve togida, hakkab muusikajutu peale naerma. Ta arvab, et pole teist nii vastandlikku paari kui tema ja musitseerimine. «Ilmselt oli minu bändis hoidmisel määrav väljanägemine – nagu neandertallane,» irvitab mees enda üle. Metsmehe parraga Sellis pidi sundkorras habemest loobuma mõistagi armees. Ülikoolis tuli žilett kätte võtta reedehommikuti, enne sõjalist loengut. Enne pulmi ei käinud ta aga kuu aega kordagi sõjalises, sest muidu poleks saanud ilusat karvast pulmapilti. Naist metsa ei kaota Samuti bioloogiat tudeerinud abikaasa Ell sai Urmas Sellisega tuttavaks Tartu Narva maantee 27 ühiselamus. Nende uksed paiknesid vastakuti, lisaks oli Elli kursusevend Urmase toanaaber. Bioloogid korraldasid ühiseid loodusretki, kus Ell ja Urmas tihtipeale kaasa lõid. Vastuseks küsimusele, mis sai Urmasega naitumisel otsustavaks, kostab Ell: «Ta ei eksinud kunagi metsas ära. Ka pimedas mitte.» Naine tundub seda öeldes tõsine, kuid läbi telefonikaabli pole näha, kas ta omaette siiski ei muiga. Valgjärve põhikoolis õpetajana töötava naise sõnade läbi joonistub Urmas Sellisest sama üldmulje, mis mehega silmast silma kohtudes: tagasihoidlik, sõbralik, rahulik. Ell tõdeb, et kui mees laste korralekutsumiseks häält tõstab, kostab Eesti keskmise perepragamise taustal küllap siiski suhteliselt malbe hurjutus. Selliste kolmest lapsest vanim, 20-aastane suusamees Siim Sellis ei mäleta isalt saanud olevat ainsatki laksu, vitsahoopidest rääkimata. «Eks ta kõvemat häält tegi, kui mõne sigadusega hakkama sain,» möönab Siim. «Kord oli selline, et kui näiteks midagi ära lõhkusin, pidin selle ise ära parandama.» Arne Aderi arvates peab Hauka talus väga selgesti paika ütlus, et koer läheb peremehe nägu. Saksa ja kaukaasia lambakoera ristand Muta teeb külaliste saabudes hirmuäratavat häält, kuid juba mõne hetke pärast limpsib andunult teda silitanud kätt ja on malbus ise. Paberitöö ajab närvi Elli sõnul ei salli Urmas paberitööd. Sellest pole aga pääsu, sest peale tema enda ei suuda keegi kotka- ja kurevaatlustest kokkuvõtteid teha.
> Loe edasi |
