Mitu luulekogu ja kaks romaani üllitanud, rohkeid luulekavu koostanud ja ette kandnud Viiu Härm tunneb endiselt oma põhikutsumuse olevat näitlemise ja teatri, mis on mõjutanud ka tema kirjanduslikku loomingut.

Olete õppinud näitlejaks ja mänginud Noorsooteatris. Miks siiski jätsite selle tee?

Ei jätnud. Lihtsalt tervis vedas alt. Kõik need kuus näitleja-aastat, aga ka kaks viimast õpinguaastat kulgesid tõsise tõvega paralleelselt. 1965. aastal, kui Noorsooteater asutati, läksin sinna, kuid 1971. aastal määrati mulle invaliidsusgrupp ja omateada läksin teatrist ära üheks aastaks. Ning ka teater ootas mind – tegelikult pean tõesti ütlema, et mul pole olnud niisugust momenti, kus oleksin tundnud end mahajäetuna. Kaua-kaua oli Salme tänava teatri fuajees minu pilt koos teiste näitlejate portreedega üleval. Aga mina ise leidsin, et teatrikunst on niivõrd kollektiivne kunst ja ma ei saa endale niisugust luksust lubada, et minu pärast jääks mingi etendus ära. See tähendanuks lööki nii publikule kui ka etenduses kaasa tegevatele kolleegidele. Kuna see äraminek kestis kaua, siis ma pole tundnudki teravat nabanööri läbilõikamise tunnet. Õnneks.

Esikkogu, mille ilmumisest saab tänavu 33 aastat, ilmus pealkirja all «Pealkirjata». Kas see oligi nii mõeldud või väljendus selles autori kimbatus sobiva pealkirja otsingul?

Mul pole olnud pealkirja leidmisega probleeme, nagu ka kirjavahemärkide panekuga. Selles kogus neid pole. Ma lihtsalt tundsin, et see raamat ei vaja pealkirja, nagu tundsin ka, et sealsed luuletused ei vaja kirjavahemärke. Lause oli seal ju nii lihtne ja loogiline, et olin kindel, et lugeja loeb täpselt sedasama rütmi, mõtteperioodi, vajamata minu tähistamist.

Kellelt olete õppinud luuletamise kunsti?

Arvan, et kõige parema kooli sain pärast käiku Kirjanike Liidu luulekonsultandi juurde, kelleks oli tol ajal Ellen Niit. Mulle soovitati Noorte Autorite Koondisest tema juurde minna ja ma võtsingi siis väriseva südamega selle käigu ette, luuletused näpus. Aga ta ei hakanud midagi rida-realt analüüsima. Küsis, kas ma tertsiini ei tahaks proovida. Ma küsisin vastu, et mis asi see tertsiin on, ja siis tema omakorda küsis, kas mul on Underi kolmeköiteline luulekogu. Loomulikult mul polnud seda. Ja kujuta ette, t e m a laenas oma perekonna raamatukogust kolmeköitelise Underi mulle tähtajata kasutamiseks. Ja siis ma lugesin seda, algusest lõpuni ja valikuliselt vahepeal ja siis jälle uuesti algusest. Ma elasin selles luuleilmas. Need kolm köidet hõlmasid pea kogu Underi luulet enne pagulust. Ma arvan, et see oligi mulle kõige parem kool.

Otsides ühisnimetajat teie eleegilise alatooniga luulele, meenus mulle ühe Hando Runneli luulekogu pealkiri «Kurbade kaitseks». Kas sa ise kasutaksid seda?

Seda paralleeli ei kasutaks ma kindlasti mitte. (Muide, mul on suures kogus luuletus, mis algab sõnadega «kurbus ei vaja kaitset»!) Ma ei ole kirjutanud oma luulet mingil eesmärgil, kellegi kaitseks või lohutuseks. Luule tuleb minu seest, eesmärgipäratuna. See on minu sisehääl, mu kõne-ema, kes räägib ja kellele ma teinekord vaikimist loodan, et temagi puhata võiks. («Keegi teeline» lk 638).
Tunne, et luuletused antakse sulle kusagilt mujalt – olen seda mitmes luuletuses omakorda kinnitanud –, on minu loomingus olnud määrav. Ma muide olen see, kes ei mäleta oma luuletusi. Mäletan paljude luuletajate paljusid luuletusi, aga mitte oma tekste. Eriti ei mäleta ma neid pärast kirjutamist. Ma võin paberilehe unustada ja kui avastan selle kas või nädala pärast, siis vaatan seda ja mõtlen, kas ma olen kellegi teksti ümber kirjutanud või on see minu tekst. Sel põhjusel, segaduse vältimiseks olen hakanud nüüd kirjapandule märkima kuupäevi alla, et teada, et see on minu luuletus.

Miks eelistate puhtaid riime, klassikalisi stroofivorme, teades küllap lõppriimi «kõlksumise» ohtusid?

Mind pole kunagi see häirinud. Pole häirinud, et kasutan ehk mõne meelest liiga triviaalseid riime. See pole minu probleem. Kui see kellelegi nii tundub, siis olgu peale.

Nii et teil pole vaja olnud end sundida, väänata, et mingit üllatust luuletusest välja pressida?

Mitte kunagi. Teinekord, kui on juhtunud mõni erakordsem riim, siis peab ka keegi teine mu tähelepanu sellele juhtima, et ma seda märkaksin. Aga ma ei oska seda ka siis mingiks eraldi väärtuseks lugeda. Minu jaoks on nii luuletus kui kogu luule üks suur tervik. Ma ei eralda sealt riime, stroofe, ma ei mõtle luuletades neile analüüsivalt. Küllap sellepärast ei õnnestu mul hiljem ka oma luuletusi parandada. Kui ma seda teen, siis enamasti on nii, et läheb natuke aega mööda ja ma kindlasti muudan selle algvariandiks tagasi. Igasugune parandamine teeb asja ainult hullemaks. See kinnitab veel kord, et mu luuletused pole ainuüksi minu teha.

Luule puhul on kindlasti tähtis ka ettelugemine. Olete oma ja teiste luulet ette kandnud. Kanal 2s oli 1997–1998 hooajal koguni sari «Ainult üks luuletus». Kas ei võiks seda korrata näiteks ETVs, raadios...?

Pool minu elust on olnud luule ettekandmine. Kutsumuselt olen ikkagi näitleja. Tulin küll teatrist ära, et mitte vedada alt näitetruppi, aga ma hakkasin tegema õhtuttäitvaid luulekavasid, koostades neid ise ja kandes ette üksi või siis koos muusikutega. Suhtun neisse kui monoetendustesse. Olen ikka öelnud, et võrreldes dramaturgi kirjutatud rolliga oled sellist luuleetendust ette kandes hoopis keerukamas positsioonis. Sul puudub autori pakutav kaitsekilp. Näidendis osa mängides paljastad hea osatäitmise korral tahes-tahtmata midagi ka omaenda olemusest, aga sa võid alati öelda, et see ei olnud ju mina, vaid selle näitekirjaniku loodud tegelaskuju. Näidendis mängid rolli. Sa ei vaja seda julgust, mida vajad luulet lugedes. Siin pead sa tõesti olema sina ise. Sest oma Underi, Enno või ükskõik millise luuletaja leiab igaüks raamatutest isegi üles. Sellises luuleetenduses räägid sa aga tegelikult iseendast. Kui sa ennast ja oma hinge publiku ees alasti ei koori, siis on see luuleetendus ka mõttetu. See peab olema tõeline avaliolek, silmitsi oma publikuga, kellest osa võib sind aktsepteerida, osa mitte, ning sellega tuleb sul leppida.
Kanal 2 luuleprogrammis valisin igaks nädalapäevaks luuletuse, püüdes arvestada, mis sinna nädalasse jäi, isegi võimalikku ilmamuutust. Sõnaga, püüdsin lähtuda selle aja, lausa selle päeva meeleolust. Arvestama pidin sellegagi, et valik sobiks Lembit Ulfsakile, kellega kahasse me luulet lugesime.
Igatahes, see hulk luulet, mis ma selle aasta jooksul läbi lugesin, oli tõesti tohutu. Meie kodus külalistevoodil olid kuhjas raamatud, järjehoidjad vahel, mida keegi ei tohtinud puudutada, sest mul pidi olema võtta sealt kahe nädala jagu luulet, mida me ühekorraga salvestasime. Ma tegin seda saadet sellise hasardiga ja on kahju, et Kanal 2 pole saanud seda kava säilitada. Ometi näib, et oma publik sel saatel oli. Kord turul pöördus üks hapukurki müüv vene tädike vaimustunult minu poole: «Oi, see olete teie! Mispärast te enam luuletusi ei loe? Kas te teate, kuidas ma igal õhtul ootasin seda kellaaega!» Noh, mis siis veel rohkem rõõmu teeb, kui näed, et see, mida sa teinud oled, on kuhugi pärale jõudnud.

2000. aastal üllitasite haruldase romaani «Duubel kaks», millest olen ka kirjutanud ning mille haruldus seisnes kaastundlikus psühhologismis, millega jälgid ühes Leena-nimelises tüdrukus armastuse ja naiselikkuse tärkamist. 2004. aastal järgnes sellele «Õhuaken» Riine-nimelise neiu kohtumisest surmaga, enese leidmisest piirolukorras. Kuidas ja kellena end romaane kirjutades tunned?

Ma arvan, et jällegi lähtusin sellest, mis on mu kutsumus: olla näitleja. Vaatan seda kui kuhugi avanenud lavapilti. Muide, olen kirjutanud need romaanid nii, et pole sealt ühtegi lõiku välja jätnud ega ühegi episoodi järjekorda muutunud. See kirjutamine – nagu luule puhulgi – pole olnud minu teha. Kui ma istun arvuti taha, siis ma ei tea, mis mind ees ootab. Eesriie avaneb. Ma näen, kuhu on paigutunud tegelased selleks hetkeks, millised dekoratsioonid neid ümbritsevad.
Muidugi pakub mu alateadvus seda, mida ise olen kogenud ja läbi elanud, aga see, millised pildid just minu silmade ees avanevad, tuleb nagu kusagil mujalt. Minu ülesanne on selles etenduses kaasa mängida ja kirjeldada seda, mida ma näen. Jutustada võimalikult jälgitavalt sellest, mis parajasti toimub. Anda maksimaalselt nägelik pilt sellele, kellel endal pole võimalik seda näha. Jälgida partnereid, aimata allteksti, kirjeldada seda, mida ma ise tunnen ja mida arvan tundvat teisi.
Sisuliselt võib «Õhuakent» võtta kui järge «Duubel kahele». Kui Leena unistab teatrikoolist, siis Riine õpib seal. Riine oleks nagu seesama Leena, aga samas olen ma teinud sellise võtte – ja see on nüüd teadlik – , et kui «Duubel kaks» lõpeb sellega, kuidas Leena armastatud inimene hukkub, siis tähendab see ju seda, et Leenal on olnud kokkupuude surmaga. Riinel mitte. Seal tekivad käärid. Miks nii? – jäägu see lugejale mõelda.
Paul-Eerikul on üks tore luuletus «Mul on mu noorusvainult», milles luuletaja küsib sõbralt: «Oh Raimunt, /kas on ka muret sul?»/ «Kolm väikest asja ainult – / sünd, armastus ja surm.» Ja nii nagu tema Raimunt, nii olen arvanud minagi: kolm tõeliselt tähtsat asja siin elus on sünd, armastus ja surm. «Duubel kaks» on raamat armastusest, sellest, kuidas inimene püüab ära tunda armastust, kui keeruline see kõik on ja kuidas selgus võib tulla liiga hilja ... «Õhuaken» on raamat surmast. Selle teema puhul on Riinele antud olla nii kõrvaltvaataja-jälgija kui ka viimaks lausa osaline. Niisiis on neist kolmest tähtsaimast minul läbi kirjutamata sünd. Kas ma seda suudan ja oskan, ei tea. Aga kui see kunagi tõesti teoks peaks saama, siis moodustavad need kolm raamatut triloogia, millega olen kõik olulise ära öelnud. Ülejäänu on episoodiline, visandlik.

«Duubel kaks» oli pühendatud tütardele. Kuidas olete rahul oma laste käekäiguga?

Olen alati rahul, kui nemad on rahul. Aga nemad ise pole seda alati, sest elu on teatavasti keeruline. Ma rõõmustan ja kurvastan koos nendega. Olen viiekordne vanaema. Aga ma pole see vanaema, kes ütleb, et lapselapsed on midagi võrratult enamat kui oma lapsed. Võib-olla sellepärast, et minu lapsed on kõik sündinud suurte vahedega. Olen kolmel aastakümnel lapsi sünnitanud, vanem tütar on kuuekümnendate, keskmine seitsmekümnendate ja noorem kaheksakümnendate laps. Nii on mul alati olnud väike laps kodus. Keskmine intervall minu laste vahel on seitse aastat ja täpselt sama intervall oli ka mu esimese lapselapse sündides. Mul puudub see tüüpiline kogemus, et oma laste sünni ja lapselapse sünni vahel on sügav ajakuristik ja et siis alustaksid nagu uuesti. Minu jaoks on olulised kõik lapsed. Ma imetlen iga lapse vahetust, suhtlemise siirust. Ma ei tea, mis mind rohkem liigutaks kui see, kui päris võõras lapski mind omaks võtab.

Mida tähendab olla loova inimesena teise looja ja poliitiku kõrval? Mida tähendab olla Paul-Eerik Rummo abikaasa?

Ega olemine loova inimese või poliitiku kõrval ole midagi muud, kui on olemine teise inimese kõrval. Mina olen koos enda jaoks ainuõige teise inimesega.

Teie esikkogus, aga ka hiljem kordub motiivi ja «tegelasena» ilmalill. Mis või kes ta niisugune on?

See ongi lill, mida minu suureks üllatuseks paljud selle nime all ei tunne. Aga mina tean teda juba lapsest peale, nagu ka peiulille või pruudisõlgegi. Need ju tüüpilised taluõue suvelilled. Ilmalilled kasvasid Hiiumaal mu vanaema juures aknalaua kõrguseks. Neid on roosasid, lillakaid, valgeid – palju värvivarjundeid – ja nad on õhkõrnade, peaaegu läbipaistvate õielehtedega. Botaaniline nimi on neil «kosmos» ja ma olen mõelnud, et kes on olnud nii vaimukas, et on tõlkinud selle ilmalilleks.

Mul on muidugi häbi, et ma seda ei teadnud, aga teie luules tõuseb ta suureks metafooriks. Ilmalill tahaksid olla ise, puhuti tunnedki end sellena, nagu ka jõena, mis on samuti üks läbiv kujund sinu loomingus.

Arvan, et vesi ongi see, mis on mulle sümbolina lähedane. Seda nii luules kui ka romaanides. «Duubel kahes» ja «Õhuaknas» on veel oma varjude, peegelduste ja voolamisega oluline osa paljudes looduskirjeldustes. Luuleraamatust «Sina, jõgi» rääkimata. Seal on näiteks lühike luuletus: «Peata oma peegeldus voolavas vees./ Või ajas./ Igavikku on tunda.» Selles on koos kogu mu elutunnetus. Tarvitseb vaid voolava vee ääres seisatada, näha iseenda liikumatut peegeldust ja lausa füüsiliselt tunda, kuidas voolab edasi aeg... See on mulle väga omane tunne.
Kummaline, et ma mäletan nelja-aastaselt kord öösel emale öeldud lauset. Kartsin nimelt väga, et mu ema sureb, kartsin surma, mis selles vanuses lastel on üsna tüüpiline hirm. Ja ma nutsin öösiti, aga ma ei rääkinud kellelegi, miks. Ema istus voodiserval, küsis, ma ikka ei öelnud... Aga kord, kui see viimaks paisu tagant pääses, oli see lause selline: «Aeg läheb nii ruttu ja mina jään vanaks ja suren ära ja ma muudkui mängin ja mängin, ja muud ma ei teegi.»
See aja liikumise, voolamise tunne, see suure voolu sees olemise tunne on minus tänaseni alles. Kuhu tal kaduda? Nii ju ongi.

Viiu Härm

• Sündinud 3. juulil 1944 Tallinnas töölise tütrena.

• Õppinud Tallinna 29. mittetäielikus keskkoolis 1951–1958, Tallinna 7. keskkoolis 1958–1962 ja TRK lavakunstikateedris 1962–1965.

• Töötanud näitlejana Noorsooteatris 1965–1971, sealtpeale vabakutseline näitleja ja kirjanik.

• Looming: Debüteeris 1973 luulekoguga «Pealkirjata». Järgnesid luulekogud «Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast» (1978), «Valge vaikus» (1979), «Sina, jõgi» (1984), «Kusagil tuksub süda» (koos Paul-Eerik Rummoga) (1989), romaanid «Duubel kaks» (2000) ja «Õhuaken» (2004). Koostanud ja esitanud suure hulga luuleprogramme Marie Underi, Betti Alveri jt loomingust, 1997–1998 Kanal 2s igaõhtuse luulesaate «Ainult üks luuletus».

------------------------------------------------------------------

Arvamus

Paul-Eerik Rummo , kirjanik ja poliitik, Viiu Härmi abikaasa:

Oleme nüüd juba aastakümneid (!) koos elanud. Mulle istub see, et Viiu jaoks olen ma lihtsalt Paul – mitte luuletaja, «klassik», poliitik vms. See on minu meelest üks õige hoiak, mis laseb end inimesena tunda.

Aita Kivi , kirjanik:

Teda lugedes näib, nagu oleks tegemist päriselt olnu meenutamisega. Realistlik, ehkki luuletajale omaselt rikka tekstiga kirja pandud romaan «Duubel kaks» mõjub suure detailitruu õlimaalina suvisest väikelinnast, mis kinnitab aegumatute väärtuste igikestvust ja õpetab keskenduma olemasolevale. (Eesti Ekspress, 9. november 2000)