Juta Vallikivi: unistus Karlovast

Kuidas meil need asjad käivad, kui kodanik pole päris rahul sellega, mida linn planeerib ja ta tahaks sellele vastu vaielda? Minu Karlova on hetkel virtuaalne. Istun siin Cambridge’i üürikorteri akna all ja vaatan oma arvutiekraani, kust saabuvad uudised Karlovast ning teistest kallitest asjadest ja inimestest, kes mind Eestisse tagasi ootavad.

Kaugemal jõeäärsel väljal on suvel lehmad umbes viiekesi heina niitmas ja roheala päris südalinna külje all asustavad kontorist põgenenud lõunatajad ja lapsi jalutavad emad-isad. Nojah, eks Cambridge sai ka Inglismaa lastesõbralikema linna tiitli, milles oma osa rohealade ja mänguväljakute rohkusel.

Nii olen päris õnnelik, et oleme sattunud elama Tartu-suurusesse ülikoolilinna, kus on vähemasti roheluse mõttes ideaalne keskkond.

Meelispaik paljudele

Tartus on linnarahvale vaatamiseks ja arutamiseks esitatud uus versioon Karlova teemaplaneeringust. Mul on hea meel, et lõpuks saab sätestatud Karlova kaitsmine, parandamine ja mõnes osas ka taastamine.

Tartu Postimehes (20.05.) oli tore artikkel Karlova minevikust ja tulevikust, mis lõpeb tõdemusega, et Karlova teemaplaneering paneb piiri Karlova täisehitamisele. Kahjuks ei vasta see päris tõele. On üks «tühi» koht, mis plaanitakse hoonestada.

See ei ole tühermaa elumajade vahel, vaid on hetkel haljasalana karlovlaste kasutada. Kevadel, suvel ja sügisel käivad seal tudengid ja asutuste töötajad lõunapausi pidamas ja talvel – oh seda rõõmu! – lapsed kelgutamas. See on Päeva-Tähe-Pargi haljasala, mis on tekkinud sõjaaegse pommitamise tõttu.

Olgugi teke suuresti juhus, on täna haljasala asukoht absoluutselt ideaalne Karlova linnaosa seisukohast.

Miks teemaplaneering haljasala likvideerimisele määrab? Tähe-Pargi nurka jäetakse küll üks pisike lapike, kuid ausalt öeldes on see nii üldmahu kui ja ristkülikulise põhiplaani poolest üpris naeruväärne.

2005. aastal uurisin, miks linn ei võiks paigaldada haljasalale pinke ja lastele mõned atraktsioonid, ning sain vastuseks, et selle alaga on teised plaanid. Ühtlasi tuli välja, et volikogus hakatakse arutama detailplaneeringu algatamist.

See oli aeg, kui kinnisvaraarendus kogus jõudsalt tuure. Tollane plaan oli, et mingi osa haljasalast jääb alles ning Pargi tänava äärde tuleb endise sauna vastu vaid üks hoone. Nüüdse teemaplaneeringu kohaselt on aga tulevikus kogu Päeva ja Pargi tänav täis ehitatud.

Kui 2006. aastal esitati avalikule lugemisele eelmise teemaplaneeringu variant, siis tuli vähemasti kolm erinevat ettepanekut sellesama haljasala säilitamiseks. Linna vastus «mitte arvestada» oli koos viitega linna üldplaneeringule. Nii et selle põhjal pole ka praegu mõtet uut ettepanekut esitada – või ehk siiski, arvestades muutusi kinnisvaraturul?

Inimeste sõnaõigus

Millal siis oli see aeg, mil kodanik oleks saanud oma arvamust avaldada viisil, et keegi seda ka kuulda võtaks? Selles asjas justkui mitte kunagi. Rääkides oma Karlova sõpradega, kuulen, et kõigil on väga kahju, et see tore koht ära kaob, kuid valdavalt on suhtumine selline, et «see rong on vist lõplikult läinud».

Aga kas see rong on üldse kunagi jaamas peatunudki? Kas minul ja meil on kodanikena kaasarääkimise ja otsustamise õigus ainult mõnes valitud küsimuses?

Paratamatult pean jälle sisse tooma oma praeguse «arenenud Lääne» konteksti. Inglismaal olles hakkad ka ise mingis osas mõtlema samamoodi kui kohalikud. Harjud uute võimaluste ja õigustega ning ka kohustustega.

Võimalik, et siin on linnavolikogu töö veelgi tülikam kui koduses Tartus – iga kell võib piisava hulga allkirjadega kinnitatud rahva soov vee peale tõmmata linna/eraettevõtluse arenguplaanidele.

Üks viimane näide. Kui supermarketikett soovis traditsiooniliste väikepoodidega tänava otsa ehitada järjekordset hiigelpoodi, kogusid need väikesed poekesed kohalike elanike allkirju, et see plaan katki jääks. Ja jäigi. Siinsed inimesed on harjunud, et nad kujutavad endast jõudu, millega on vaja arvestada.

Ka Eestis oleme liikumas sinna poole, et kodanik hakkab tunnetama oma rolli ühiskonnas, näiteks tegutsevad ühingud, mis rakendavad inimeste vabatahtlikku tööd elukeskkonna/ühiskonna arendamiseks.

Kuid arenemisruumi on veel väga palju, sealhulgas tunnetuseni, et meie ümber toimuv on ka iga tavalise inimese vastutusalas. Et kui sa ei protesti sobimatute muutuste vastu, siis oled sa selle poolt.

Hinnaline pärl

Mina ei taha, et Päeva-Tähe-Pargi haljasala täis ehitatakse. Ma tahan, et mu lastel ja mu naabrite lastel oleks turvaline koht, kus käia mängimas. Ma tahan õhtul suvises Karlovas jalutama minna ja mõnel pargipingil istuda.

Ma tahan, et Karlova emad-isad saavad titekäruga jalutades oma põngerja kärust välja jooksma lasta. Ja et tudengil oleks koht, kus eksamisessioonil pikali visata ja pilvi vaadata.

Ilmselt ei leidu Karlovas elanikku, kes sooviks selle koha täisehitamist (kui tal ei ole seal majandushuvisid).

Kuhu siis karlovlane puhkama läheb? Kuhu on linn meile planeerinud rekreatsioonialad? Karlova mõisa pargis on üks pink, suured toredad puud, must muld ning pimedus. Ja ligipääs vaid ühest küljest, mis lapsekäru lükkajale on oluline detail.

Alles jääb õpetajate seminari kõrval olev staadion, mille üle on mul väga hea meel. Kuid ikkagi on see väga spetsiifiline ala kindlale sihtrühmale. Ning lõpuks jääb meile füüsikahoone tagune ala, väga põnev koht, eriti ses eas lastele, kes juba omapäi ringi uitavad. Kuid see jääb varjulise kvartali keskele, eemale Karlova südamest.

Kas tõesti tuleb haljasala täis ehitada põhjusel, et see on sobilik elamumaaks?

Kas ei võiks olla nii, et kui on olemas ideaalses kohas ja inimeste aktiivses kasutuses haljasala, siis see säilitatakse, sest iga linnaosa struktuuri kujundamisel tuleb arvestada sellega, et inimestel oleks seal hea elada. Roheala linnaosa keskel on hinnaline pärl, mis tõstab elukeskkonna väärtust.

Ma ei usu, et rong on läinud. Mis saaks siis, kui me kogume hulga allkirju? Isegi kui osa sellest haljasalast on eraomand või kuulub riigile, ka siis on linnal võimalusi avalikkuse huve kaitsta.