Tartu reklaamib end lastesõbraliku linnana. Samas on mitmed mu tuttavad hoopis teist meelt ja kui avarama pilguga ringi vaadata, siis tundub, et lapsesõbralikkuseni on käia pikk tee. Mänguväljakuid on vähe, noorte- ja huvikeskused siplevad rahapuuduses.

Tartu Kaubamaja rajas oma kulu ja kirjadega kaubahalli juurde laste mänguväljaku ja väikestest lustijatest seal ilusa ilmaga puudust pole. Samas on mängukoht ümbritsetud kasiinodest: Ülikooli tänavas Admiral, Poe tänavas Olympic ja Hansakeskuses avab peagi uksed uus mängupõrgu. Mänguväljakult on nendeni otsejoones paarsada meetrit.

Praegu võib juhtuda nii, et laps pannakse mänguväljakule, ema läheb kaubamajja šoppama ning isa seab sammud lähedal asuvasse kasiinosse, et seda rahaliselt toetada. Kui mõni mees maja, auto või muu vara kergekäeliselt maha mängib ja hiljem ahastus peale tuleb, võib elugagi üsna patukoha lähedal lõpparve teha – Kaarsillani pole palju maad.

Lapsed näevad päevast päeva vilkuvaid reklaame ja kuulevad sõna kasiino. Kas sellised asutused ikka peavad olema ajaloolises kesklinnas? Pealegi asub Hansakeskuse ees bussipeatus, nii et pensionärgi, see ühistranspordi peakasutaja, võib nüüd pattu teha ja oma säästud seal maha mängida.

Eelmine linnapea Laine Jänes võttis aasta eest häälekalt hasartmängu teemal sõna, ent hääleks see jäigi, kõik läheb edasi nagu muiste. Toompea ja valitsuse tasandilt pole hasartmängu piiramisest midagi kuulda.

Hiljaaegu lähetasime riigikogusse rahvaasemikke meiegi linnast, kes võiksid nüüd tartlaste esindajatena suu lahti teha ja tõstatada probleemi tõsiduse koos vajalike hasartmänguseaduse muudatustega.

Loodan, et ka uus linnapea Urmas Kruuse julgeb otsustavalt kasiinode kombitsaid kärpida, ehkki kerge see pole. Selleks peab olema meie kõigi tugi.

Linnaametnik Karin Raidilt, kes andis loa Hansakeskuses kasiino avada, ootavad aga linlased ammendavat selgitust.

Uitmõttena võiks öelda, et kindlasti leiaks hasartmängukohtadele sobivad krundid väljastpoolt linna. Vastavale omavalitsusele võiksid need ka maksu tasuda, tuues lisa valla eelarvesse.

Hiljaaegu lugesin internetist, et Venemaa kavatseb vastu võtta kasiinoäri reguleeriva karmi seaduse. Kui see läbi läheb, saab naaberriigis olema vaid neli regiooni, kus kasiinondus on lubatud. Pealinn Moskva tehakse hasartmänguvabaks.

Kuidas kavatseb sel juhul Eesti hakata vastu seisma naaberriigi rahavoogudele, mis ärilist rakendust otsivad? Veel pole hilja selles vallas kontseptsioon kujundada, olemasolevaid seadusi täiustada ja karmistada.

Tartu linnasekretär Jüri Mölder on tõdenud, et omavalitsuse käed jäävad kasiinodega võitlemisel lühikeseks või koguni seotuks. Eelmisel aastal tehti riigikogule seadusemuudatuse ettepanek, ent sinnapaika kõik jäi. Tartu ise kasiinondust maksustada ei saa – tuleb kurva näoga pealt vaadata, kuidas mängupõrgud aina rikastuvad ja linnapildis tooni annavad.

Tegelikult ei tohiks jonni jätta ja rauda tuleb taguda, kuni see on tuline.

Riik peab ükskord selja sirgu ajama ning näitama ennast riigina, käituma nagu Soome, Rootsi või Norra.

Olemasolevad seadused on nii puudulikud, et kasiinonduses ei reguleeri need mitte midagi.

Seadus ütleb vaid seda, hasartmängu asutus ei tohi olla lasteasutuse või kooli lähedal.

Taevas appi, kas lasteaialaps läheb siis tõesti raha peale mängima?!

Kui Tartu saaks kasiinonduse maksustamise õiguse, võiks sellest ärist laekuva maksuraha suunata laste ja noorte huvitegevusele, saaksime luua uusi avatud noortekeskusi ning senisest rohkem kinni maksta laste ja õppurite treeninguid.

Kõigepealt peaks aga tõesti võtma letti Tartust valitud riigikogu liikmed, sest ükskord peab ju jää hakkama sulama.