On ilmselge, et Tartu Ülikool peab väärtustama inimesi, olema üheaegselt rahvusvaheline teadusülikool ja rahvusülikool. Õppekavad peavad olema pädevuspõhised ja üliõpilase ning ühiskonna huvisid arvestavad.

Kuid siiski, mida rektorina teha? Või mida teha teisti? Ka teisiti, kui olen teinud maaülikooli rektorina?

Rektor seest või väljast

On avaldatud arvamust, et Tartu Ülikool ei ole valmis vastu võtma rektorit väljastpoolt oma ülikooli. Aga vahest see ongi põhjus, miks pean kandideerima. Pealegi on väljast ja seest väga subjektiivsed ja tinglikud mõisted, eriti Euroopa kontekstis, veelgi enam aga Eesti ja Tartu lähtekohast vaadatuna.

Igapäevaselt Eesti arengu ja innovatsiooniga kokku puutudes tunnetan üha enam, et olla samaaegselt nii sees kui ka väljas tähendab vaatepunktide paljusust ja võrdlemise kogemust. Usun, et sellise kogemuse tõttu on mu maailmapilt kujunenud värvilisemaks ja arusaamad on vähem mustvalged. Olen kokku puutunud väga erinevate elu- ja teadusvaldkondadega.

Teadus või õpe

Kas teadus- või õppimise ja õpetamise ülikool?

Teadustöö on olemuselt universaalne, on seda alati olnud. Vaatamata oma loodusteadlase taustale, leian ma, et humanitaarias ja sotsiaalias oleks vaja tuletada nende valdkondade erisustest tulenevad väärtus- ja väärtustamishinnangud.

Ülikool on selleks piisavalt mõjukas institutsioon, et luua teadustulemuste õiglane hindamissüsteem ja alade iseärasustele vastav väärtustamine.

Pealegi arvan, et näiteks hea ülikooliõpik, emakeelne ajalookäsitlus või majandusanalüüs on vahel olulisem kui artikkel-nupuke teisejärgulises rahvusvahelises väljaandes.

Veelgi enam, tänapäeval luuakse just erinevate teadusvaldkondade piirimail uusi teadmisi, mis avardavad universitase ideed veelgi.

Ja veel tajun ma, et õpetamine ülikoolis pole enam köitev. Näen probleemi ülikooli kui tööandja marginaalistumises. Ülikooli ei taheta tööle jääda. Küsimus ei ole ainult palkades. Kui õppejõul pole enam aega üliõpilasi juhendada, mis saab siis õppijaist? Parimad ja võimekaimad känguvad, aga üles leida tuleks nad just esimestel õpinguaastatel. Selle eest tahan hea seista.

Bürokraatia või loovus

On vana tõde, et bürokraatia hävitab loovuse. Näen probleemi selles, et teadlased-õppejõud on muudetud ametnikeks. Nad kirjutavad projekte, jahivad rahastamist, annavad aru projekti kulgemisest jne.

Olen projektiühiskonna ohtlikkusele ka varem tähelepanu juhtinud. Ülikooli sees tähendab see üha vähenevat aega mõelda, aga mõtlemiseta pole loovust. Kuid mis on ülikool ilma loova mõtlemiseta?

Näen vajadust taas ja taas rõhutada, et õppimist, õpetamist ja loomingulist tööd toetavad struktuurid on olemas selleks, et akadeemilisel perel oleks võimalik täiel määral pühenduda õpetamisele ja teadusele.

Üliõpilane või klient

Pean loomulikuks, et ülikool muutub üliõpilaste suhtes paindlikumaks ja sõbralikumaks. Sellele aitab kaasa suhtumine tudengitesse kui partneritesse. Aga paraku räägime praeguses ülikoolis rohkem üliõpilasest kui kliendist.

Kas klienti saab kaasata otsustuskogudesse? Kas klient saab olla partner? Ei usu. Teen kõik, et sellist suhtumist üliõpilasse muuta.

Ülikooli õpetamise aluseks on õppekava, mis oleks üliõpilasele atraktiivne. Atraktiivne on hea sõna, selle taha saab peita mida iganes. Atraktiivne ja ühiskonda arvestav peaks olema õpetuse sisu, mitte pelgalt õppekava nimetus.

Tahan, et suudaksime pakkuda üliõpilasele haridust, mis oleks intellektuaalselt köitev ja samas ka vajalikul määral seotud võimalustega, mida pakub noortele tegelik elu.

Ülikool ja Tartu linn

Ülikool ühiskonna teenistuses ei tähenda, et praegused ettevõtjate hetkevajadused peaksid kajastuma õppekavades. Sidusus ühiskonna ja Tartuga ei seisne ka selles, et üliõpilane töötab ettekandjana pubis või müüjana kingapoes.

Pigem näen vajadust, et tulevane arst õpiks haiglates oma ametit ja parimad üliõpilased osaleksid kõrgtehnoloogilises ettevõtluses. Näen vajadust luua tingimused, et professoril oleks võimalus ettevõtlusega tegeleda spin-off-firmat luues, aga tal oleksid võimalused ja tingimused ülikooli professoriks tagasi tulla.

Ja lõpetuseks. Tartlasena, Tartu Ülikooli professori ja maaülikooli rektorina ei ole mul ükskõik, kes on Tartu Ülikooli rektor.