Sõnapidamatus on kole asi: inimene lubab, aga lubadust ei täida. Ei pea sõnast kinni. Sel liitsõnal on aga teinegi, samuti halva varjundiga tähendus – sõnu on nii palju, et neid ei saa kuidagi pidama.

ETV teatripäeva ülekanne Kuressaarest on juba saanud meedias nahutada intervjuudega ülepingutamise pärast peomelus – no mis tarkust või sära võinukski loota minuti või paaristest sutsakatest nii-öelda käigult mikrofoni ette püütud teatrirahvalt! On olnud teisigi saateid, enamasti ülekandeid, kus loomulik heli ei vaja enamasti segavat ülerääkimist. Hoopis jaburaks läheb aga siis, kui näiteks kontserdi kuulamise asemel pakutakse selle kirjeldust.

Umbes sedamoodi läinud laupäeval juhtuski, kui ETV võttis ette eurolaulude tutvustamise Marko Reikopi juhtimisel.

Eurovisioonist võib arvata nii või teisiti, ent uuringud näitavad, et see huvitab küllaltki arvukat vaatajaskonda. Usutavasti on üksjagu neidki, kes viitsivad Eesti eurolaulu konkurente enne võistlust ära kuulata. Paraku otsustati sedapuhku eetrisse lasta vaid katkendid seitsme riigi lauludest, pakkudes ülejäänud aja täiteks Reikopi, Olav Osolini ja Vaiko Epliku muljetamist.

Muu seas saime teada, et Valgevene laul polnud kõige maitsekam asi, Islandil võivad olla isegi head šansid, väike rahvas, võib punkte küll saada, Gruusia puhul näeme vinget maailmakultuuri, Montenegro laulul pole aga eurol midagi peale hakata jms.

Pealegi polnud selline esitus aus: nemad olid laule vähemalt üks kord otsast lõpuni kuulnud, vaataja osaks jäi valida, kas uskuda mehi või mitte. Aga miks ma peaksin – maitsed on teadagi erinevad.

Erinevalt televisioonist pole veebipäevikud samavõrra publikut vist veel kogunud, aga sõnapidamatust sisaldab see uus žanr kindlasti rohkem, kui suudaksid pakkuda kõik kolm eestikeelset telekanalit kokku.

Nagu eilsest Tartu Postimehest sai lugeda, suutis Tartu noorsootöötaja jahmatada ametikaaslasi nii oma õllepohmakate kui ka sõnalise vulgaarsusega. Et see blogi ei ole enam avalikult lugeda, poleks aus ta sisust pikemalt kõnelda.

Nimetan vaid seda, et siingi vedas kirjutajat alt sõnapidamatus – muide, Juhan Smuul diagnoosis oma Polkovniku Lesel sõnakõhulahtisuse ehk logorröa gradus gravise –, sest üks asi on isiklik päevik või kirjad sõpradele, teine ka uueks meediaks nimetatud blogindus.

Arf võib oma lauasahtlipäevikus arvata mida iganes, linnavalitsuse noorsooteenistuse peaspetsialist, mõistagi ka teised blogijad, peaksid siiski aduma vastutust oma auditooriumi ees, inimeste ees, kellega nad suhtlevad, ja veel enam, kellega töötavad. Kellega siis? Taevas teab, keda Tartu spetsialist peab «vastikuks vasakpoolseks närakaks» või hoopis «hipinärakaks» ja keda «rasvapräänikuks».

Sõnu lihtsalt tuleb valida ja osata neid ka kinni pidada ehk tagasi hoida, kui me ei taha, et kogu meedia, kogu kirjasõna muutuks netikommentaariumides vohavaks õelaks ärapanemiseks, mis lämmatab sealsamas arukad hääled ja vaimukad read.