| Pärast intsidenti liipas Ulst traumapunkti, sealt lükati ta aega viitmata opilauale. Valves olnud ortopeed Marina Semjonova lappis mehe parema sääre peenema luuotsa metallist plaadiga kokku, kruvis kinni ja valas kipsi ümber. Nüüd liigub Ulst kliinikumis ringi kahe kepi toel. Hokikepp puhkab nurgas. Röntegenipildid oma jalast enne ja pärast operatsiooni riputas mees hokiklubi Veskioru Pullid kodulehele üles, et kaasvõitlejad näeksid ja õpiksid: uisunöörid tuleb korralikult kinni siduda! Püüdlik algaja Kuni nimetatud vahejuhtumini pidas Ulst hokit suhteliselt ohutuks mänguks. «Ma olen nooruses korvpalli mänginud, aga siis sain ma oluliselt rohkem traumasid kui nüüd jääl,» märgib ta. Ulst räägib, et meeskonnakaaslane, vana proff Rein Hüppenen oli teda õpetanud, et saapanööri ülemine auk on targem jätta sidumata, et siis tunnetab jalg uisku paremini ja edasi saab kiiremini. Aga Ulstil on jääl alles viies aasta... Paraku kadus nii uisujalast stabiilsus. «Võitsin küll jõus, kuid kaotasin teepikkuses,» märgib ta. Nüüd on mehe treeningutes pikem paus. Margus Ulst istub jäähalli porte taga pingil ja vaatab, kuidas teiste Veskioru pullide vilumus muudkui kasvab. Kui pildistamiseks läheb, haarab kargud ja liipab teiste sekka. «Nii edev mees olen ma küll!» tunnistab ta. Idee fix Hokiklubi Veskiroru Pullid, inglise keeles Millvalley Bulls sündis viis aastat tagasi Veskioru paisjärvel. Klubist ei olnud siis veel loomulikult juttugi. Lihtsalt Veskioru peremees, energiafirma Fortum Tartu juhatuse esimees Mati Meos lükkas 2002. aasta talvel oma kenasti kaanetanud järve lumest puhtaks. Ning teatas sõpradele, et tulgu rahvas nüüd uisutama. Meose lähemasse sõpruskonda kuuluvad lisaks Margus Ulstile ka Eesti Haigekassa üks juhte Arvi Vask, samuti Lõuna-Eesti Haigla pealik Rein Kermes. Mehi seovad Tartu Rotary klubi tegemised, talvel mägedes suusatamas käimised ja suvel jalgratastega sõitmised. Vana kala Haigekassa juhatuse liige Arvi Vask on endine Jõgeva poiss. Jõgeva oli aga 1960. aastatel kõva hokikants. Vask kasvas liuvälja kõrval ja veetis talviti kõik oma vabad tunnid jääl. Veskioru liuväljaku uudis viis mehe aga pehmelt öeldes endast välja, ta tormas poodi uiske valima. Erutusega ostis need kogu oma perele, hokikepid muidugi ka. «Ma pole kunagi jääl olnud ilma, et mul hokikeppi käes poleks. Mis ma teen seal muidu?!» põhjendab ta. Nüüdseks on Arvi Vase pojast Armo Vasest saanud üks Veskioru pullidest. Praegu õpib juunior Vask loomaarstiteadust ja on meeskonna kõige võidujanulisem mängija. Kuni iga kevadeni Teated selle kohta, et need, kes hokit mängida tahavad, olgu pühapäevahommikuti Veskiorul platsis, hakkasid ringi liikuma üha laiema kaarega. Jääle tulid kõrvakliiniku arst Indrek Aus ning anestesioloogia ja intensiivravikliiniku juhataja professor Joel Starkopf. Normaalsest hokimeeskonnast (vähemalt 15 meest pluss värvavahid) jäi aga ikka veel puudu. Nii tuli huvilisi aina juurde värvata. Platsi ilmusid mõned tegijad Jõgevalt ja Põlvast. Tiigiga oli muidugi see häda, et kevade edenedes hakkasid mehed servast varem või hiljem läbi vajuma, littergi libises vette. Aga kõigest hoolimata said esimeste talvedega algajamad isegi tagurpidi uisutamise selgeks ning teinekord võttis mäng jumet. Mati Meos ehitas tiigi kaldale sauna ning sellest kujunes Veskioru spordibaas. Vahepeal andis kliinikumi juhatuse liige Margus Ulst Postimehe ajakirjanikule Martin Šmutovile intervjuu. Ühe lõõgastumist puudutava küsimuse peale lobises Ulst oma Veskioru käikudest ja parema inspiratsiooni puudumisel nimetas sealset meeskonda Veskioru Pullideks... Šmutov haistis head võimalust ja pealkirjastas loo «Veskioru pull hoiab kliinikumi uksed uuele valla»! Ulstil ja ta jäisel sõpruskonnal jäi selle peale üle vaid ohata ja ristitud laps vastu võtta. Lõunakeskuse jäähalli valmimiseni jäi siis veel aasta jagu aega. Päris mängu suunas Nüüdseks on Veskioru tiigiromantika asendunud paraja portsu professionaalsusega. Legendaarne hokitreener Märt Räli on võtnud vaevaks «tuimade jalgadega pulle» päriselt treenima hakata. Harjutatakse poolteist korda nädalas, igal pühapäevaõhtul ja üle nädala kolmapäeviti. «Püüame selles suunas areneda, et seda mängu päris õige mängu moodi mängida,» ütleb treener. «Aja jooksul hakkab ehk siingi üht-teist külge...» Alles poolteist nädalat tagasi lõppenud Jõgeva turniiril said Veskioru Pullid nelja amatöörklubi kohtumisel Soome, Tartu ja Viljandi meeskonnaga võideldes hinnatava kolmanda koha. Harrastajatest hokimeeskondi pidi, muide, praegu Eestis tekkima nagu seeni pärast vihma. Veskioru Pullidest lõviosa moodustavad arstid. Nii mõneski mõttes on meditsiin karm nagu hokigi – otsustusjulgust ja meeskonnatööd vajav ala. Professor Joel Starkopf ütleb aga, et hoki on parim viis kardiovaskulaarhaiguste riski ennetamiseks ja südame koormustaluvuse tõstmiseks. Positiivsetel emotsioonidel ei ole siin sugugi väike kaal. |
