Hea Tartu vaim, kirjutan sulle igaks juhuks Tartu Postimehes, sest seda vahest ikka loed. Ma lihtsalt pole kindel, kas su vanale aadressile Kalevi 17 on mõtet kirjutada. Maja näeb päris jube välja, vaevalt et üks normaalne vaim seal elada saab. Aga kas sa üldse teadki, et selle vana silmarõõmuga on kehvad lood? Küsin otse: kas sa endiselt ei muretse Tartu puumajade pärast? Kui me neliteist aastat tagasi kõndisime Kalevi tänaval, oli tolle majaga kõik hästi, fassaad igati korras – otsekui postkaardilt oma lõunamaise astangulise tuulekojaga. Uhkusega ütlesin oma kaasmaalastele: «Jah, meil Tartus on veel lõbusaid puumaju säilinud. Loodan, et need värvitakse üle ja päästetakse ega korrata neid vigu, mis Soomes on tehtud.» Mitte kunagi varem polnud ma näinud midagi niisugust nagu Puu-Karlova või Puu-Supilinn. Sa naersid selle peale ja ütlesid muretult: «Mika-Mika, missä vika? Ära kurna ennast selliste mõtetega. Neid puumaju on ju linn täis!» See oli novembris 1994, kui arutasime seda asja tõsiselt Karlovas. Nüüd tuli meelde – 23. november ja koht oli Otto Teater. Mingil hetkel ütlesid mulle, et Tartus on alati olnud puumajad, ja nii jääb. Kui mõni kokku variseb, küllap on selleks siis põhjus. Ja üldsegi, ma muretsegu ainult Soome puumajade pärast, kui ma ilgelt muretseda tahan. See jutt andis mulle veel rohkem põhjust Puu-Tartu eest kõnelda, nagu sa ei tunneks mind. Aga ega sa uskunud, mis ma sulle rääkisin. Kas mäletad veel lugu Kitee peatänava viimasest puumajast? Elasin enne Tartusse tulekut Soome väikelinnas nimega Kitee, kust on pärit muuhulgas bänd nimega Nightwish. Kui ma käisin keskkooli 10. või 11. klassis, otsustati Kitees lammutada üks täiesti sirgete seintega kobe puumaja. Majas tegutses kasutatud raamatute ja vanakraami äri ja see oli ainus alles jäänud puumaja Kitee peatänaval. See oligi üks põhjus, miks tast lahti taheti saada. Nii vähemalt linna peal kõlakad käisid. Igatahes mitte keegi minu tuttavatest ei saanud aru, miks maja tuleb lammutada. Kogu linn rääkis, et see maja tuleb alles jätta, aga keegi ometi tahtis seda lammutada. Järelikult ei räägitud küllalt valjusti. Vahet pole, lõpptulemus on näha. Veel 1970. aastatel oli Kitee peatänaval igasugu puumaju, nüüd on nad läinud. Muidu sümpaatne linn. Ma ei tea, kas sa mõistad mind, aga Kitee linnapilt on päriselt naljakas. Linnas on mitusada aastat vana kirik ja selle kõrval uued näotud karpmajad. Ainult kirik reedab, et keegi elas Kitees ka enne kuuekümnendaid aastaid. Ma mäletan ka ühte teist põhjust, millega Kitee viimase puumaja lammutamist linlastele õigustati: kaubanduskeskusel oli vaja uut parkimisplatsi. See on kõva argument riigis, kus igas peres on nii mitu autot kui ka juhiluba. Mulle tuli see lugu nüüd meelde, kui ma tahtsin su käest uuesti küsida, kas sa ikka mõtled nii nagu varem. Kas ei tasuks Tartu puumajade pärast veidi muretseda? Ma aiman juba ette, mis sa vastad – kui üldse vastad. Tood näitena heade värvide linna kampaania, säästva renoveerimise infokeskuse ja mõistagi kõik tartlased, kes on näinud vaeva ja teinud oma puumajad kenasti korda. Ma olen sinuga selles asjas nõus. Linnas on järjest rohkem stiilseid renoveeritud puumajasid ja iga suvi võõbatakse värske värv nii mõnelegi majale. Seda on lausa lust vaadata. Loodan, et ka linnaisad on seda märganud ja mõnele majaomanikule kasvõi tänukirja saatnud. Midagigi! Minu meelest võiks kõigile oma puumaja korda teinutele kinkida tänutäheks näiteks kuldreneti istiku. Linn on ilus jah. Ka ülikooli ümbrus on tehtud viimase peale – nagu alma mater’ile kohane. Olukord pole seega lootusetu. Aga kõige selle linna ilu juures on mul järjest raskem vaadata kõrvale, kui ma näen räämas puumaja, mille kordategemine ei nõua midagi võimatut. Sellepärast ma kirjutan sulle, et küsida otse: kas sa ei tahaks midagi ette võtta? Ma olen ju näinud sind Supilinna ja isegi Karlova ehitusplatsidel. Tartu vaim, miks sa ikkagi hakkasid tegelema kinnisvaraäriga? |
Kõik tänased
