Peakokk Artjom ehk Artsrun Vardanjan tõstab toitu oma kokakunsti austajale, laulja Mait Tringile. Foto: Margus Ansu

Nüüdseks juba nädalapäevad avatud söögikoht asub samades Pika tänava ruumides, kus aastaid tegutses kohvik Virtuaal. Maja välimus ei ole muutunud, ikka erksavärviline laineplekk, aga sisemuses on muutusi märgata.

Laudadel on idamaiste mustritega linikud, riiulitel tavalisest enam Gruusia veini ja kõlaritest tümpsub võõramaise kõlaga popmuusika. Mine tea, mis maal see linti lauldud on. Kamin ja üüratusuur akvaarium on alles.

Üks Kaukaasia kõik

Peakokk Artjom on passi järgi hoopis Artsrun Vardanjan, pesueht armeenlane, kes Eestisse kolis kuusteist aastat tagasi. Kodumaal olid keerulised ajad ja elu ilma vee, gaasi ja elektrita ei tundunud eriti ahvatlev. Eestlastest sõbrad, kellega ta Arhangelskis koos aega teenimas oli olnud, kutsusid ta siia.

Artjom hõikab reklaamil küll välja, et tema söögikoht pakub kaukaasia toite, ent toidukuhjade lauale kandmise ja veini kallamise vahele pajatab, et tema köögis on armeenia spetsialiteet. Siiski, vein on pandud pudelisse Gruusias ja nagu Artjomi kokakunsti austaja, laulja Mait Trink lisab, on see üle ootuste maitsev.

Peremees möönab, et näiteks hartšo pole tõesti Armeenia päritolu, vaid hoopis Aserbaidžaani supp. Haslamaa on mõlema riigi köögi lahutamatu osa. Dolmad on puhtalt armeenlased, kebab aga armeenia ja gruusia köögist.

Haslamaa on õlles paprika ja tomatiga hautatud lambaliha. Lauda saavad kantud veel pruunid rasvased aedoad ja rohelised oad, mille hulka on segatud muna. Lavašile asetatud hiiglaslikus lihavalikus on kebab, grillitud ribid ja šašlõkk, mille sees – pange tähele – pole tilkagi äädikat. Kui üldse midagi, siis pisut kuiva veini.

Sibul ja küüslauk

Artjom teatab, et äädikas on mürk ja mida vähem seda toidus on, seda parem.

Tegelikult kasutab ta äädikat ka ise. Seajalgade marineerimisel teisiti ei saa. Tomatipasta on laual aus tomatipasta – ei ole ketšupiks keedetud. Sibulat ja küüslauku on köögis tarvitatud ohtralt, kuid mõni söök on ka ilma läbi saanud.

Hinnad pole Arjomi juures väga odavad, aga ka mitte üle mõistuse kallid. Hartšo saab kätte 40 krooniga, praadide hinnad on saja krooni tuuris ning väikse seašašlõki saab ka 55 krooni eest.