Luke mõisa kärnerimaja on tagasi saanud oma kunagise uhkuse. Foto: Sille Annuk

Järvela, toona Nõo valla haljastusspetsialist, nüüd Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutuse juhataja, on kõik need aastad olnud Luke mõisapargi taastamise hing.

Esimese pääsukesena – kui talvehakul nii öelda sobib – on valmis saanud kärnerimaja. Väike, punase kivikatuse, punaste tellistega raamitud akende, lubivalgete seinte ja puitpitsiga on see just nagu muinasjuturaamatust pärit.

Palju ehedat

Kärnerimaja on taastatud sellisena, nagu see 20. sajandi algul parki ehitati. Enne restaureerimist käisid hoones põhjalikud uuringud, mis lubasid võimalikult suurt ehedust.

Seinad on tegelikult ju vanad ja katusekonstruktsioonidki needsamad, mis omaaegsed puusepad tegid. Mõni pehastunud koht oli siiski vaja välja lõigata ja uuega asendada. Puitpitsid on taastatud algsel kujul, aluseks need vähesed fragmendid, mida aeg polnud jõudnud veel hoonelt maha kiskuda.

Kivikatus on aga täiesti uus, sest kolhoosiajal, kui kärneri asemel kasutas maja hoopis mesinik, oli hoone katusele seatud eterniit.

Hoone on seestki valmis. Tema uhkuseks on suur pottahi. Seinte ülaosa kaunistab värvitud bordüür. Täpselt sellise fragmendid paljastusid hoone uurimisel hilisemate värvikihtide alt.

Taastatud maja saab pargi südameks, külastuskeskuseks. Suviti hakkab seal olema turismiinfopunkt. Sellesse majja, mis kummalisel kombel näeb seest välja suurem kui väljast, tulevad muuseumitoad.

Ühes saab tutvuda mõisa ja pargi ajalooga, teine tuba aga näitab, kuidas kärner võis ses majas end sisse seadnud olla. «See maja on piisavalt väike, et vald suudaks seda ülal pidada,» naeris Järvela.

Kärnerimaja saab Luke mõisapargi südameks, tema näo loovad aga viis tiiki, mis on omavahel ühendatud kaskaadidega. Kaks tiiki said korda juba kuue aasta eest, tänavu suvel taastati veel kolme paisud ja kaskaadid.

Tiikide vahele on endisele asupaigale rajatud ka pargipaviljon. Sellest polnud alles ühtki fotot, nii võeti projekteerimisel šnitti kärnerimajast.

Vee vaatemäng

Veemängu veel siiski nautida ei saa. Nagu vesiehitiste puhul ikka, on vaja aega, et kasutatud materjalid oma tugevuse saavutaksid, põhjendas Järvela, miks tuleb tiikidesse vee kogumiseks kevadet oodata.

Kevadet ootab ta, ärevus hinges. Kui kõik viis tiiki oma pinnal puid ja hooneid hakkavad peegeldama ja kaskaadide veemöll käima läheb, on Luke pargis tagasi suur osa endiste aegade hiilgusest.

Nelja Luke tiiki toidab ojavesi, vaid üks saab oma vee põhjaallikast. Seega on suurvesi vetemängu dirigent. Juba viimasel suvel kogus park kuulsust piknikupaigana ja selle servas peatus turismibusse, uus hooaeg toob küllap lisa.

Luke mõisapargi suur väärtus on, et sellesse pole vene ajal juurde ehitatud ühtki hoonet, mis ansambli rikuks. Mõisa häärber hävis küll 1944. aastal, aga kõigi endisaegsete hoonete asupaigad on hästi näha.

Tiikide ääres asuv valitsejamaja, mis usutakse olevat ka kunagine mõisa peahoone, on varemeis. Kolhoosiaja lõpul võeti sellel restaureerimiseks valmistudes maha katus ja aknad eest. Nüüd ongi püsti vaid müürid. Kivist tall ja tõllakuur läksid tuleroaks 1998. aastal.

Tööd mõisasüdame kunagise hiilguse taastamiseks veel jagub, nentis Järvela.

Kust raha kokku saadi

• Luke mõisakompleksi rekonstrueerimiseks tuli Euroopa Liidu Phare CBC programmist 3,73 miljonit krooni. Nõo vald pani mängu 1,26 miljonit krooni, millest omakorda kattis SA Keskkonnainvesteeringute Keskus 684 085 krooni.

• Euroopa Liidu piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmist tuli 1,4 miljonit krooni parkla ja pargipaviljoni rajamiseks, Nõo valla panusena lisandus veel 345 000 krooni.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33