| |
|
 |
Analüüsiv lavastaja Mart Koldits (keskel) seletab näitlejaile Hele Kõrele (vasakul) ja Alo Kõrvele oma kontseptsiooni «Tšapajevi ja Pustota» proovis |
|
Panso preemia laureaat lavastab ennekõike endale
(5)
02.12.2003 00:01
Piret Jaaks, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Kui Mart Koldits (24) üleeile Sadamateatri saalis Voldemar Panso nimelise preemia võitjaks kuulutati, oli ta siiralt üllatunud. «Ma ei osanud oletada, et seda preemiat antakse ka lavastajasuuna üliõpilasele,» sõnas ta siis.
Päev hiljem on vastne laureaat juba targem ja räägib, et tõepoolest on preemia saanud ka teised lavastajaks püüelnud muusikaakadeemia lavakunstikateedri üliõpilased - Katri Kaasik-Aaslav, Peeter Raudsepp ja Elmo Nüganen. Panso preemia anti välja pärast lavakunstikateedri XXI lennu bakalaureuselavastust «Utoopia», kus osalesid pea kõik Kolditsi kursuse näitlejatudengid. Nii tunduski noormehele veider, et preemiat ei saanud keegi äsja lavalt maha astunud osatäitjatest. «Teised teevad laval mitu tundi tööd ja mina istun saalis, joon energiajooke, ronin lõpuks lavale ja saan preemia,» kirjeldab Koldits naerdes juhtunut. Aga samas tunnistab ta kohe, et tahaks ikkagi mõelda, et on preemia ära teeninud, kuigi sellega kaasneb suur vastutustunne. «Mul tekkis see hirm, et kui ma nüüd eksin, siis on see seda valusam.» Selle, mida saab pidada üldse lavastaja puhul eksimiseks, arvab Koldits kohe ära tundvat - kui materjal ei hakka laval «tööle» või publik ei tule kaasa. «Kõik tuleb kogemusega, sest juba prooviprotsessi alguses käivad peal enesekindluse ja kahtluse hood, aga sellest, kui üks proov metsa läheb, ei tasu heituda,» väljendab ta optimismi. Siiani on Koldits avalikult välja tulnud vaid ühe tööga, milleks oli Nukuteatris Slawomir Mro˛eki «Pidu» («Zavaba»). Lisaks sellele on ta varem assisteerinud Vanalinnastuudios Georg Malviuse käe all valminud lavastust «Bent». Pelgalt mõne nädala pärast esietendub Linnateatris Viktor Pelevini «Tshapajev ja Pustota» ja veebruaris Vanemuises versioon Ken Kesey kuulsast romaanist «Lendas üle käopesa». Kõik kuidagi modernsed, kuid rasked teemad. Ise leiab Koldits, et ei vali materjali didaktilisest vaatepunktist - materjaliga annaks kõike liiga lihtsalt öelda. «Vastupidi, ma näen, et selles materjalis on teatud probleem olemas, mis mind isiklikult huvitab, järelikult olen ma võimeline sinna sisse elama,» väidab ta. Nii lavastabki Koldits mõnes mõttes endale ja leiab, et see ei ole vale - kui lavalolijale läheb laval tehtav korda, siis miks mitte ka publikule. Neli aastat tagasi «lavaka» sisseastumiseksamitelt mäletab Koldits eredamalt talle antud etüüdi «Kolm värvi». Teadmata, mida talt täpselt oodatakse, seadis ta laval kolm näitlejat üksteise otsa kujutamaks valgusfoori. Nii hakkaski tema lavastusproovis valgusfoor inimesi lollitama. «Ma tegin seal mingeid trikke,» sõnab ta naerdes. «Aga mulle öeldi, et ära nüüd enam trikita, vaid katsu teha võimalikult lihtne ja realistlik sündmus.» Nii kujutaski Koldits viimase ülesandena oma koera surma. «Mul endal olid pisarad silmas,» kirjeldab ta lavastamiseaegset hingeseisundit. Suuri lavastajatest eeskujusid Kolditsil pole, pigem on mõjutanud eesti lavastajate konkreetsed tööd - mõned Nüganeni ja Pedajase lavastused ning Mati Undi «Laulatus». Hiljutise suurema teatrielamusena meenub värskele laureaadile Theatrumi «Hamlet». «Paljude osatäitjate mäng oli seal midagi nii ausat, et ma pole midagi sellist juba ammu näinud,» räägib ta. Kõige vingem asi on Kolditsi sõnul näitlejate juures just sisemine ausus ja «kohalolu», mida ei saa sõnadesse panna: «Lihtsalt vaatad näitlejat ja tunned, et ta on sada protsenti kohal, hoolimata sellest, kas tal on peaosa või episoodiline roll.» Tulevikuplaane ei oska Koldits hetkel veel välja tuua ja ka ei tea, millise teatriga ta seotuks jääb. «Mul on peaasi, et saaksin teha neid asju, mida ma ise tahan teha,» leiab noor lavastaja. Ka on Kolditsi jaoks oluline, kuhu lähevad tema kursuse näitlejad, kellega ta soovib kokku jääda. «Ma siiralt arvan, et üks põlvkond on ikka üks põlvkond, ja parem on esialgu jääda päris omavanuste juurde,» arvab ta. Aga küll teab ta kindlalt seda, et tulevikus tahab lavastada Franz Kafka «Metamorfoosi» ja Samuel Becketti «Godot’d oodates». «Ja kapi peal on mul igasuguseid näidendeid, mis ootavad oma aega,» sõnab noor lavastaja. Varasemad Panso preemia laureaadid 1978 Toomas Lõhmuste / IX lend 1979 Ain Lutsepp / IX lend 1980 Andrus Vaarik / X lend 1981 Sulev Teppart / X lend 1982 Peeter Sauter / XI lend 1983 Raimo Pass / XI lend 1984 Katrin Kohv / XII lend 1985 Peeter Tammearu / XII lend 1986 Elmo Nüganen / XIII lend 1987 Epp Eespäev / XIII lend 1988 Merle Jääger / XIII lend 1989 Marko Matvere / XIV lend 1990 Katri-Kaasik Aaslav / XV lend 1990 Ivika Sillar / GITIS 1991 Üllar Saaremäe / XV lend 1992 Elina Reinold / XVI lend 1993 Katariina Lauk / XVI lend 1994 Peeter Raudsepp / XVII lend 1995 Kaido Veermäe / XVII lend 1996 Veikko Täär / XVIII lend 1997 Taavi Teplenkov / XVII lend 1998 Kersti Heinloo / XIX lend 1999 Tambet Tuisk / XIX lend 2000 Priit Võigemast / XX lend 2001 Elisabet Tamm / XX lend 2002 Rasmus Kaljujärv / XXI lend
|
Tee koduleheks
