Vaatlen huvi ja mõningase arusaamatusega rahva reageeringut endise siseministri Margus Leivo üleskutsele toetada allkirjadega Estonia vraki ülestõstmist.

Suurem osa allkirja andnuist ei kujuta isegi ähmaselt ette tehnilisi probleeme, mis tuleb lahendada nii suure laeva sellisest sügavusest ülestõstmisel, ega seda, kust see raha peaks tulema.

Enamik ei mõtle ka selle peale, et iga vastuse saanud küsimusele lisandub üha uusi, niivõrd komplitseeritud on ühe laevahuku teema.

Saan suurepäraselt aru, et omaksed kaotanud inimesed ootavad vastust, kuhu kadus tema poeg, tütar, mees või naine? Kes oli tema surmas süüdi? Keda kohtu alla anda?

Mida mõtlevad need, kes nõuavad uue komisjoni kokkukutsumist ja uut juurdlust? Kas alustada uut tunnistajate ülekuulamist? Ei kujuta ette seda vassimist ja fantaseerimist 12 aasta taguste sündmuste meenutamisel.

Üleskutset esitada ja allkirju korjata ei ole suur kunst. Tunnetele apelleerida on väga lihtne. Arvan, et kui asuda koguma toetust üleskutsele tõsta uuel aastal kõiki palku kolm korda, ei oleks allakirjutajate arv väiksem.

Oleks vastutustundlik, kui Margus Leivo oleks oma üleskutsele hakanud toetust koguma inimeste ringis, kes merenduses orienteeruvad. Küsimuse võiks praegusel kujul esitada juhul, kui laevahuku teaduslik modelleerimine annab Uno Lauri juhitud komisjoni otsusele vastupidise tulemuse, mitte enne. Tavalugeja ei saa nii spetsiifilistes küsimustes otsuseid langetada.

Tasuks mõelda kas või sellele, miks on kuni tänapäevani lahendamata hulk oluliselt lihtsamaid asju, näiteks Olof Palme mõrv? Näiliselt on ju olemas kõik vajalik: pealtnägijad, mõrvarelv, kahtlusalused ja muu. Tõestada ja kedagi süüdi mõista on aga äärmiselt raske.

Demokraatliku õigussüsteemi kohaselt peab süüdlane end ise süüdi tunnistama, või tuleb tema süü vääramatult tõestada. Kaldun arvama, et me võime need miljardid küll kulutada, vastuseta jäänud küsimuste ring sellest ei vähene, pigem vastupidi.