Niisugune poeetiline, kuid lihtsakoeline ahel on kerge tekkima, kui vaadata Maarjamäel Orlovi lossis olevaid Tõnu Arraku damaskuse terasest sepistatud nuge ja nende eelkäijaid ajaloomuuseumi kogudest.

Ka film sõnaahtrast, tugevast ja karmist relvasepast, kes vaataja silme all mustrilise raua kokku keedab, viib mõtted stereotüüpsele ettekujutusele ühest tõelisest mehest, kes valitseb rauda ja tuld. Ja miks ka mitte.

Kuid: võib ka teisiti.

Maailma loomise atribuut

Mitmetes mütoloogiates kasutab maailma looja just nimelt relva, küll enamasti mõõka, et luua kogu see kaunidus, mida me Looduseks nimetame, inimene sealhulgas. Ka armastus pidavat just noolega oma väljavalituid märgistama. Relv, mis pole kunagi kedagi tapnud, kannab endas tohutut potentsiaali, võimalust teha õige tegu, jätta see tegemata või eksida.

See näiline passiivsus teebki relvast midagi eluandvat ja -võtvat, midagi tõepoolest fallosega sarnast, ja just selle sisemise energia tõttu on nuga oma olemuselt loov. See, et nuga ka väliselt meesalget meenutab, on mu meelest sama vähe või vähemgi oluline kui mõtted, mis võivad tekkida keset laia lagedat välja seisvat üksikut kõrget kuuske vaadates.

Tõnu Arrak teeb oma noad algusest lõpuni ise ja need on lausa valusalt ilusad, peened, täpsed, elegantsed, kui vajadusel une pealt hüppavad. Noapead on valmistatud eebenipuust, maarjakasest, pähklipuust, tammest, tulbipuust. Mõni on kaunistatud poolvääriskividega.

Valatud detailid (vaid siin kasutab meister oma kolleegide abi), mis ühendavad noapead teraga või lõpetavad selle, on hõbedast ja pronksist. Kuid see pole veel kõik, nugadel on ka oma elatud elu.

Tean, et mõnega neist on «töödeldud» kolm lammast, mõnega avab omanik ümbrikke. Ida võitluskunste harrastav relvasepp ise proovib oma nugade jõudu vabalt rippuvat köit läbi raiudes.

Noa hea väljanägemine ei ole aga peamine, damaskusest noatera muster on see, mille järgi pühendunud kvaliteeti hindavad.

Lisaks metallpitsi ilule, terasekihtide kokkukeetmisele ja taltsutamisele ning siis oma soovi järgi noateral keerlema panemisele on damaskuse mustris ka palju sellist, mille järgi teadja hindab noa vastupidavust olukorras, kus noal tuleb teha tegusid. Arrak ise ütleb, et mida nuga edasi ta teeb, seda paremini see lõikab.

Damaskus - mis see on?

Nimetust «damaskuse teras» kasutatakse Tõnu Arraku sõnul tänapäeval kokkuleppeliselt. See Indiast pärit ja Damaskuse linna kaudu eurooplasteni jõudnud mustrilise terase valmistamise viis on läbi teinud mitmeid metamorfoose, kuid vaatamata nii mõnelegi põhimõttelisele erinevusele tehnoloogias ja ka tulemuses (muster on korrapärane või ei ole seda) nimetatakse materjali ikka damaskuseks.

Selge on, et marmoreeritud muster tekib raua ja/või kahe või enama terasesordi keevitamisel tekkinud ühendi söövitamisel, kus hape mõjub tugevamini nõrgemale metallile. Et erineva süsinikusisaldusega metallid on ka pärast karastamist erinevate omadustega, saadakse materjal, kus kümned ja sajad terasekihid täiendavad üksteise omadusi.

Liivo Niglase filmis on mustrilise terase valmimine dokumentaalselt üles võetud. Arrak on välja pannud ka selgitavate tekstidega joonised: ristlõiked ja töökäigu, kuid ikkagi jääb tunne, et selles kõiges on midagi veel.

On lihtsalt hoomamatu, et ühes noateras võib olla isegi mitu tuhat metallikihti ja kõik need jooksevad relvasepa tahtmist mööda, moodustades imepeene mustri, mille üleminekud omakorda tekitavad selge rütmi.

See on nagu käristaks keegi osava liigutusega augustiöö taevast tüki ja ütleks: siin pole midagi üleloomulikku, praegu on august ja kesköö, on lihtsalt kukepea selline tükk järele teha.

Tõnu Arrak õppis damaskuse valmistamist 1989. aastal Leedus, praktiseerides sealse meistri Algirdas Stankuse juures. On läinud mituteist harjutamise aastat ja nüüd ta ütleb: «See näitus tähistab minu jaoks väga olulise etapi lõppu. Tunnen, et õpipoisiaeg on möödas ja võin end õigusega pidada relvasepaks. Esitatud tööd on tehtud mõne viimase aasta jooksul, mil keerulised vormid on asendunud järjest lihtsamatega.»

Orlovi lossis on väljas Tõnu Arraku 15 nuga (nende seas ka kõige esimene) ning karastamisjärgus mõõk. Ajaloomuuseumi kogudest annavad näitusele lisamõõtme viis 19. sajandist pärit külmrelva ja üks duellipüstolite komplekt, kõik valmistatud damaskusest.

Sepp kinnitab: «Suurem osa olulisi teadmisi terase töötlemise kohta on säilinud meie päevini. Palju unustatut on uuesti avastatud nii ammu, et seda on jõutud taas unustada ja avastada. Kuigi vastavaid katseid tehakse väga harva, ei jää tänapäeval sepistatud noad ja mõõgad muistsetele alla, pigem vastupidi.»

Oma edasist ülesannet näeb relvasepp damaskusest sepistatud mõõkades. Näitusel väljas olev on veel karastamiseelses savirüüs. Töö algelementidega jätkub.

Näitus

«Triibuline raud»

Metallikunstnik Tõnu Arraku damaskuse terasest noad, relvad ajaloomuuseumi kogudest; kujundaja Erkki Vaader

Tallinnas ajaloomuuseumi Orlovi (Maarjamäe) lossis

Avatud veebruari lõpuni

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.56