Jalgratturid on pahased, et politsei neid suvi läbi puistas. Kuulsin, kuidas politsei olla Tähe tänaval noppinud kõnniteel sõitjaid. Oma kümme ratturit istunud õnnetult kõnnitee äärekivil, oodates oma järge, mil neile trahvikviitung või hoiatus välja kirjutatakse. Mulle ka ei meeldi, kui kitsal kõnniteel mõni jalgrattur minust ülbelt mööda trügib, eriti kui tegu vaikse kõrvaltänavaga, kus sõiduteel sõitmine ei tohiks ratturit küll heidutada.Saan ise rattaga kodust tööle sõita muretult sõiduteel – nii nagu peab. Kuid ühte paarikümnemeetrist lõiku pole võimalik sõiduteel läbida ja ringiga minek oleks tõesti suure ringiga minek. Nii põikan kõnniteele, kus harva keegi kõnnib, ja mis on nii lai, et seal võiks vabalt olla kõrvuti jalg- ja rattatee. Kui aga politsei seda näeks, saaksin kirjaliku hoiatuse ja järgmisel hommikul enam rattaga tööle ei sõidaks. Sest jalgsi saab otse ja kiiremini. Jalgrattaga linnas sõitmise mõte peakski olema võimalikult ruttu ja otse soovitud kohta jõuda. Ühesuunaliste tänavatega täis pikitud Tartus peaks rattur aga sõitma autodega sama marsruuti pidi, kui jalgrattatee puudub. Siis ei saa otse sõitmisest ju enam rääkida. Kui ühesuunaline tänav on piisavalt lai, et selle äärde luua jalgratturite sõidurada, ei nõua valge joone maha tõmbamine linnalt just palju raha. Sellest tihti piisaks. Keegi ei loodagi, et absoluutselt iga autotee ääres oleks ratturitel oma tee. Ratturitele kõrgendatud tähelepanu pööramine on tervitatav, eriti kui arvestada üha tõusvat joobes ratturite hulka ja ülekäiguradadel ratturitega juhtuvaid õnnetusi. Aga kas see tähelepanu pidi olema nii ehmatav, et üks politsei kinni peetud neiu hakkas lausa nutma? Politseilt ei saa küll nõuda seaduserikkumise peale silma kinni pigistamist, aga kas rahulikult, kedagi häirimata kõnniteel kulgeva ratturi masinlikult karistamine jääb terve mõistuse piiresse? Vahest olnuks tulemus sootuks parem, kui politseinik oleks reeglite vastu eksinule hoopis liikluseeskirja selgitanud, selmet ajada rattur politseiautosse, nõuda dokumenti, aadressi, töö- ja sünnikohta… Terve mõistuse piiresse peaksid jääma kõik. Ka need jalgratturid, kes tõesti ohtlikult jalakäijate ja autode vahel nõeluvad, aga ka jalakäijad, kes järjekindlalt rattateedele astuvad. Olen ratturina ise kõigi reeglite järgi maanteel sõites jäänud ette ühele parempööret teinud kaubikule. Seetõttu ei julge mina küll Tartu linnas sõiduteel rattaga kõikjale sõita. Tartu linnavalitsus on aga juba terve suve otsinud sobivat aega, mil minna ratastel väljasõiduistungile, et veenduda, kas ratturite vigin on ikka õigustatud. Selle asemel, et demonstratiivselt kogu linnavalitsusega mööda linna kulgeda, saaks iga ametnik ja võimuesindaja ka omal käel rattasõidu võimalustega tutvuda. Saaks adekvaatsema pildi ja ehk tunneks ka seda hirmu, mis kõigi reeglite järgi sõiduteel sõitval ratturil aeg-ajalt naha vahele poeb. |