Mari-Liis Pintson: Hirm naha vahel
01.09.2008 15:41
Mari-Liis Pintson
|
| |
|
 |
Mari-Liis Pintson.
Foto: Priit Mürk |
|
|
|
|
Jalgratturid
on pahased, et politsei neid suvi läbi puistas. Kuulsin, kuidas
politsei olla Tähe tänaval noppinud kõnniteel sõitjaid. Oma kümme
ratturit istunud õnnetult kõnnitee äärekivil, oodates oma järge, mil
neile trahvikviitung või hoiatus välja kirjutatakse.
Mulle ka ei
meeldi, kui kitsal kõnniteel mõni jalgrattur minust ülbelt mööda
trügib, eriti kui tegu vaikse kõrvaltänavaga, kus sõiduteel sõitmine ei
tohiks ratturit küll heidutada.
Saan ise rattaga kodust tööle
sõita muretult sõiduteel – nii nagu peab. Kuid ühte paarikümnemeetrist
lõiku pole võimalik sõiduteel läbida ja ringiga minek oleks tõesti
suure ringiga minek. Nii põikan kõnniteele, kus harva keegi kõnnib, ja
mis on nii lai, et seal võiks vabalt olla kõrvuti jalg- ja rattatee.
Kui aga politsei seda näeks, saaksin kirjaliku hoiatuse ja järgmisel
hommikul enam rattaga tööle ei sõidaks. Sest jalgsi saab otse ja
kiiremini.
Jalgrattaga linnas sõitmise mõte peakski olema
võimalikult ruttu ja otse soovitud kohta jõuda. Ühesuunaliste
tänavatega täis pikitud Tartus peaks rattur aga sõitma autodega sama
marsruuti pidi, kui jalgrattatee puudub. Siis ei saa otse sõitmisest ju
enam rääkida.
Kui ühesuunaline tänav on piisavalt lai, et selle
äärde luua jalgratturite sõidurada, ei nõua valge joone maha tõmbamine
linnalt just palju raha. Sellest tihti piisaks. Keegi ei loodagi, et
absoluutselt iga autodee ääres oleks ratturitel oma tee.
Ratturitele
kõrgendatud tähelepanu pööramine on tervitatav, eriti kui arvestada üha
tõusvat joobes ratturite hulka ja ülekäiguradadel ratturitega juhtuvaid
õnnetusi. Aga kas see tähelepanu pidi olema nii ehmatav, et üks
politsei kinni peetud neiu hakkas lausa nutma? Politseilt ei saa küll
nõuda seaduserikkumise peale silma kinni pigistamist, aga kas
rahulikult, kedagi häirimata kõnniteel kulgeva ratturi masinlikult
karistamine jääb terve mõistuse piiresse?
Vahest olnuks tulemus
sootuks parem, kui politseinik oleks reeglite vastu eksinule hoopis
liikluseeskirja selgitanud, selmet ajada rattur politseiautosse, nõuda
dokumenti, aadressi, töö- ja sünnikohta…
Terve mõistuse piiresse
peaksid jääma kõik. Ka need jalgratturid, kes tõesti ohtlikult
jalakäijate ja autode vahel nõeluvad, aga ka jalakäijad, kes
järjekindlalt rattateedele astuvad.
Olen ratturina ise kõigi
reeglite järgi maanteel sõites jäänud ette ühele parempööret teinud
kaubikule. Seetõttu ei julge mina küll Tartu linnas sõiduteel rattaga
kõikjale sõita.
Tartu linnavalitsus on aga juba terve suve
otsinud sobivat aega, mil minna ratastel väljasõiduistungile, et
veenduda, kas ratturite vigin on ikka õigustatud. Selle asemel, et
demonstratiivselt kogu linnavalitsusega mööda linna kulgeda, saaks iga
ametnik ja võimuesindaja ka omal käel rattasõidu võimalustega tutvuda.
Saaks adekvaatsema pildi ja ehk tunneks ka seda hirmu, mis ka kõigi
reeglite järgi sõiduteel sõitval ratturil aeg-ajalt naha vahele poeb. |
|
|
|
|
Kõik tänased
