Aga ei ole ju. Jah, Aleksander Tammert pääses samuti kettaheites finaali, aga tema on sportlasena oma karjääri lõpusirgel. Nagu ka Pavel Loskutov, kes maratonis katkestas. Seitsmevõistleja Kaie Kand tuli eelviimaseks, tõkkejooksja Tarmo Jallai tagant kolmandaks. Sprinter Marek Niit ei saanud vigastuse tõttu startida. Traumade tõttu jäid kõrvale Taavi Peetre, Kaire Leibak, Kristjan Rahnu, Mikk Pahapill, Ksenija Balta. Reaalset medalilootust vaevalt neist kellelgi olnuks. Nagu ei paista seda lootust olevat ka odamees Andrus Värnikul, kel jääb uskuda vaid pauku luuavarrest.

Vastuse sellele küsimusele juhatab kätte Kaie Kand, kes ei suutnud pärast põrumist Osakas imestada, kuidas küll kõik favoriidid olid jõudnud nii suurepärasesse vormi. See tuletab meelde olümpiavõitja Erki Noole varem väidetu: Eesti treenerid ei oska viia sportlasi tähtsateks võistlusteks tippvormi.

Aga kuidas nad peakski seda oskama? Neil võivad olla suurepärased teoreetilised teadmised, kuid peaaegu kõigil puuduvad praktilised metoodilised kogemused. Kust peaks, ütleme, näiteks kuulitõuke tundja, kes on valmistanud ette 18-meetri-mehi, teadma, mismoodi treenida 21 meetri piiri ründajat? Või millele tuginedes peaks teivashüppe spetsialist, kelle hoolealused on jõudnud 4.80-ni, teadma, mis moel küündida 5.80-ni?

Eestis puudub lihtsalt piisav oskusteave, mille najal võiksid kergejõustiklased maailma tipptasemel sõna sekka öelda. Kanterist on maailmameistri lihvinud islandlane Vesteinn Hafsteinsson. Tammertist voolis tippmehe ameeriklane Dave Wollman. Nool kasutas erinevaid välismaiseid abimehi, inglastest austerlaseni. Jaak Uudmäe, Jüri Tarmaku ja Jüri Tamme medalites on suur osa NSV Liidu treenerite panusel.

Siit siis küsimused: miks on lootustandev sprinter Niit veel Eestis, aga mitte Ameerikas? Millal ükskord ometi sõidab ookeani taha heade kehaliste eeldustega kettamees Margus Hunt? Treener Jaanus Kriisk, kes aitas Jallail jõuda 110 meetri tõkkejooksus 13,92-ni, on tunnistanud, et lisaks Tartu talvistele olematutele harjutamisoludele ja sportlase pakase käes jupsivale tervisele said tal endal lihtsalt ideed otsa, kuidas hoolealust kiiremaks muuta. Ta saatis Jallai USAsse, kus too viis mullu Eesti rekordi 13,62-ni.

Kui paljud treenerid on valmis pärast õpilase viimist Eesti tippu samamoodi tunnistama, et mõistus on otsas? Heal juhul üksikud. Nii leiab Eesti kergejõustikus küllaga realiseerimata andeid: sprinterid Argo Golberg ja Henri Sool, keskmaajooksjad Urmet Uusorg ja Marko Metsala, kolmikhüppaja Diana Nikitina, odaviskajad Moonika Aava ja Donald-Aik Sild. Kui rahvusvahelisele tipptasemele ulatuv know-how puudub, jääbki loota katse-eksituse meetodile – ja siis on põrumised paratamatud.

Ainus ala, kus saab rääkida kogemuste järjepidevusest, on kümnevõistlus. Fred Kudu alustatut viib edasi endine 8151 punkti mees Tõnu Kaukis ning mitu Eesti mitmevõistlejat kuulub jätkuvalt maailma tublide tegijate hulka. Aga enamik neist, kel talletatud tippsportlase asjatundlik pagas, on kergejõustikust eemale lastud.

Ent kui hindamatu võib olla nende panus, näitas kahtedel eelmistel, Pariisi ja Helsingi MM-võistlustel Värnik. Ta kutsus appi omaaegse Liidu koondislase Heino Puuste ning tõi tema abiga tehnikat sättides ja temalt eneseusku ammutades koju hõbe- ja kuldmedali.

Kui katta kinni Kanteri Osaka-kulla silmipimestav läige, on selle taustal selgelt näha, kuidas aidata Eesti andekad kergejõustiklased tema saavutuse lähedale. Neile tuleb luua süsteem, kus kõik komponendid, välislaagrite korraldamisest psühholoogide kaasamiseni, on kindlalt paigas. Ja leppida tõsiasjaga, et paljusid komponente tuleb otsida välismaalt.