Tartu Postimees käis enne kooliaasta algust külas kolmel kaksikutepaaril, et uurida, kas nad on esimeseks õppeaastaks valmis: Kambja põhikooli 1. klassi õpilastel Helge ja Kirke Kaldel, Mart Reiniku gümnaasiumi 1.c klassi õpilastel Aron ja Laur Sisaskil ning Tartu kommertsgümnaasiumi 1.b klassi õpilastel Marilin ja Martin Riivesel.

Head kooliaastat neile ja kõikidele teistele, kes alustavad või jätkavad koolitarkuse kogumist!

Helge ja Kirke Kalde

Jaaa!!! – kõlab Helge ja Kirke Kalde metsade vahel kaikuv vastus küsimusele, kas nad ikka tahavad kooli minna. Seitsmeaastased kaksikud alustavad esmaspäeval kooliteed Kambja põhikoolis.

Tüdrukute ema, Tartu kunstikooli õppejõud Kalli Kalde meenutab, et kui ta 13 aastat tagasi tuli linnast maale elama, suhtus ta kohalikku Maaritsa algkooli umbusklikult. «Mõtlesin, et ei tea, kas see on ikka hea kool – ise olin linnast Miina Härmast tulnud,» selgitab ta.

Praegu tunnistab Kalde ausalt, et talle maakoolid meeldivad – klassid on väikesed ja kool on lapsele nagu pere. Pojad käisidki Maaritsa koolis, ent mullu pandi kohalik kool kinni ja nii hakkab koolibuss tüdrukuid kodulähedase metsatee otsast hoopiski Kambja kooli viima.

Ema tõdeb, et nende kandi lapsed hargnevadki kooli minnes küll ühele, küll teisele poole. Teised lähedal elavad kaksikud, kes oleksid samuti Maaritsas kooliteed alustanud, lähevad nüüd tarkust taga nõudma Põlvamaale Savernasse.

Kuigi ema hinnangul saavad tüdrukud päris hästi läbi, arvestades seda, et nad on kogu aeg koos, soovitab ta kummalgi otsida oma pinginaabri. Helge arvab aga, et tema tahaks hoopis 14-aastast venda pinginaabriks. Kuulnud, et too ei õpi temaga koolis ühes ruumis, arvab tüdruk, et võiks ka teise, 17-aastase vennaga pinki jagada.

Üksmeelsed tüdrukud arutavad ajakirjaniku iga küsimuse peale vastuse omavahel sosinal läbi ja siis annavad ühise kindla vastuse. Nii saabki teada, et mõlemale tüdrukule meeldib hoolimata vendade õudusjuttudest kool, mõlema lemmiktund koolis saab olema kehaline ja palju muudki.

Sõbraliku otsusega on tüdrukud vennadki omavahel ära jaganud. Nii räägibki Kirke ühest pere kahest poisist kui «minu vennast» ja Helge teisest kui «minu vennast».

Tavaliselt ei käi tüdrukud ühtemoodi riides, koolimineku puhul sai aga ostetud ka ühesugused rõivad, ütleb ema. «Ehk on neil vahel tahtmine koolis kaksikute nalju teha, siis on hea võtta,» muigab ta.

Tüdrukute koolikotid, pinalid ja käekelladki on aga erinevad – kõik ikka selleks, et suure kiiruga haarates asjad sassi ei läheks.

Ema Kalli tunnistab, et tüdrukute koolimineku pärast ta eriti ei muretse. «Küll nad hakkama saavad!» on ema kindel.

Isa, Veeriku kooli tööõpetuse õpetaja Ove Kalde tunnistab, et temal tuleb kooliärevus juba augusti keskel sisse. «Siis hakkab vaikselt kõhus keerama nagu halval õpilasel kooli minnes,» naerab ta.

Ärevus tuleb aga elumuutusest – suvel on hoopis teine rütm kui sügisel.

Aron ja Laur Sisask

Kaksikud Aron ja Laur Sisask alustavad oma kooliteed Mart Reiniku gümnaasiumis – koolis, kus on käinud ka nende isa ja tädid.

Kas poisid hakkavad koolipingis ka kõrvuti istuma? Vaikus. Mõlemad poisid vaatavad arglikult ringi. «Võite küll koos istuda,» muigab nende ema Anu julgustavalt. Nimelt on ema teinekord poisse hirmutanud, kui nood tülitsevad ja ära ei lepi, siis ühte klassi õppima ei saa.

Selle peale poetabki Aron, et tahaks küll ühte klassi ja miks mitte ka ühes pingis istuda.

Koolis tahaksid poisid ema sõnul arvatavasti kõige rohkem meisterdada. Alles sel nädalalgi tegid nad emale pärlitest kee, harvad ei ole juhud, kui vetsupaberirull ja pappkarp kleeplindiga kokku tõmmatakse, ära värvitakse ja pesumasinaks või tolmuimejaks nimetatakse.

Poiste tõeline kirg on aga legod. «Muud mänguasjad seisavad niisama,» märgib Anu. Lisaks on poistel praegu arvutivaimustus, sest MSNi vahendusel saab Austraaliasse kolinud tädiga rääkida, veidi aega tagasi oli aga telefonilummus. Need huvid on kõik siiski mööduvad, arvab ema – legoklotsid on Aronile ja Laurile huvi pakkunud juba aastaid.

Tavaliselt poisid ühtemoodi riides ei käi – et kasvatajatel lasteaias oleks lihtsam vahet teha. Üleüldse ei ole ema hinnangul otstarbekas hakata mõlema poisi riideid vahetama, kui üks omad mustaks teeb.

Esmaspäeval astub Sisaskite koduuksest kooliteele aga kaks üsna sarnast poissi, sest selleks puhuks on neile ühesugused riided ostetud. Anu räägib, et päris raske on poest leida ühesuguseid samas suuruseid riideid, sageli tuleb paluda poel midagi juurde tellida või minna sama firma teise poodi samasugust asja otsima.

Ema jutu järgi on Laur selline, kes teinekord endale poes üht-teist valib ja kui miski väga meeldib, siis kannab seda pikka aega. «Aronil on jummala ükskõik, mis selga panna,» naerab ema. «Peaasi, et asi ruttu ostetud ja poest minema saaks.»

Koolikotid valis poistele ema, selle sisu panid kokku aga värsked koolilapsed ise. Nii ilutsebki Lauri valitud päevikul uhke punane sportauto, Aronil aga peesitav tiiger.

Kuigi võiks arvata, et kahe lapse koolipanek valmistab vanematele kaks korda rohkem muret, väidab Anu, et on hoopiski kergem – kui nad kahekesi koju tulevad, on ema süda rahulikum, kui oleks siis, kui teaks, et laps on omaette kuskil linna peal.

Pisut valmistab emale muret hoopis see, kuidas poisid vaikselt koolipingis istumise ja õppimisega ikkagi hakkama saavad.

Reiniku gümnaasiumi vilistlane, poiste isa Andreas aga kiidab poiste tulevast kooli ja ütleb, et temal olid põhikoolis kolmed, keskkoolis neljad-viied ja ülikoolis juba ainult viied.

Marilin ja Martin Riives

Marilin ja Martin Riives on oma kooliasjad valmis sättinud ja käinud vaatamas oma uut kooligi – kõik on valmis selleks, et esmaspäeval kommertsgümnaasiumi esimese koolipäeva aktusele minna.

Marlin ütleb, et talle on meeltmööda nii tulevane õpetaja, klass kui ka suur kool. Nende klassis hakkab käima ka teine paar kaksikud ja paralleelklassiski on ühed kaksikud.

Ka Martin väidab, et kooliminekuisu on täitsa olemas. Ent küsimusele, kas neile meeldis ka lasteaias käia, raputavad mõlemad vastuseks pead.

Marilin arvab, et talle meeldiks koolis lugeda. Ka lastetoas kirjutuslaual seisavad virnas kolm kõvakaanelist raamatut, mis lugemist ootavad.

Kaksikute ema Aire ütleb, et tüdruk ongi hästi asjalik ja kui poissi veidi aidata, siis küllap saab temagi hakkama.

«Nad toetuvad teineteisele, koos on neil julgem minna,» võrdleb ema tänavust sügist selle sügisega, kui kaksikute 12-aastane vend Moris kommertsgümnaasiumisse astus. «Nad hoiavad kokku. Kaklemist on, aga vähe.» Pinginaabriks ei taha aga õde venda ega vend õdegi.

Moris tunnistab, et on täiesti valmis selleks, et õde või vend võib näiteks matemaatikaülesande lahendamisel abi paluda.

Ema räägib, et terve aasta on nad kodus kooli mänginud: tahvlil ülesandeid lahendanud ja eelkooli töövihikuid täitnud. Kooli minnes on mõlemal lapsel lugemine selge, kuigi poisil läheb natuke viletsamalt. Tüdrukul olid trükitähed juba kuueselt selged.

Kõike raskemaks on Aire hinnangul kaksikute koolipaneku puhul ikkagi topeltkulutused. «Ei saa ju osta ühte kotti või pinalit kahe peale, kõik peab mõlemal olema,» räägib ta ja lisab, et ka emale endale tuleb laste kooliküpseks saamisega koormust juurde.

Kuigi kool asub kodule üsna lähedal, hakkab ta lapsi ikkagi – vähemalt esialgu – kooli saatma.

Ema meenutab, et kui oli lasteaeda minek ja lastel tuli tahtmine üksi minna, siis kõigepealt läks kodust välja üks, siis teine ja kolmandana ema, kes kontrollis, kas lapsed ikka kohale jõuavad.

Moris meenutab, et kui tema esimesse klassi läks, tundus kool huvitav. «Siis ma tahtsin kooli minna, enam ei taha... Ära on tüüdanud.»

Laste ema, kes samuti on kommertsgümnaasiumis õppinud, meenutab, et tema esimest koolipäeva saatis ärevus ja ootus. Aga nüüd on pabistamist miskipärast ikkagi rohkem. «Nüüd on selliseid asju rohkem, mida oskad karta, mis saavad rasked olema,» selgitab ta.