Tartu Postimees refereeris konverentsil esinenute ettekandeid ning usutles osalejaid. Juhtküsimuseks «Mis on Tartu ja Lõuna-Eesti konkurentsivõime võti?» on laenatud Tartu maavalitsuse majandusarengu osakonna juhataja Taivo Tali ettekande pealkiri.

--------------------------------------------

Andrus Ansip , Tartu linnapea:

Soomes on teadusasutustega seotud iga kolmas ettevõtja. Meil saab firmad, mis igal aastal otsustavad alustada koostööd teadlastega, lugeda üles kahe käe sõrmedel. Objektiivne seletus, miks teadlastelt nõu ei küsita, on: meie ettevõtjad pole hädas.

Meie majandusarengu andmed on läinud järjest paremaks. Kui asume tegema järgmise aasta eelarvet, siis me juba teame, et see tuleb kümme protsenti eelmise aasta omast suurem.

Ma ei arva, et suur häda on kohe tulemas, aga konkurents tiheneb ja odava tööjõu kui Eesti eelise aeg hakkab ümber saama. Olemaks Euroopas konkurentsivõimeline, tuleb meie ettevõtjail efektiivsust tõsta ehk pöörduda teadlaste poole.

Ma arvan, et ettevõtjate ja teadlaste vahelise barjääri ületamisega on õnneks juba algust tehtud ja see konverents aitas sellele kaasa.

Alar Karis , Eesti Põllumajandusülikooli rektor:

Konkurentsivõime võtit on otsitud juba pikka aega ja eks jäädaksegi otsima. Siia on sisse kodeeritud väikerahva eripärast tulenev paradoks – me otsime midagi suurt.

Tõsi, eesmärgid, eriti teadusasutuste omad, peavadki olema suured, aga ettevõtjatel on teised huvid. Neid ei huvita ülikoolide suured ambitsioonid, nad tahavad tänaseid lahendusi kolme kuni kuue kuuga.

Selles peitub ülikoolide ja ettevõtjate koostöö vastuolu, mida saab murda isiklike kontaktide kaudu.

Ka riigi strateegia on selline, et tahetakse näha suuri asju. Projekt peab olema väga ilus, seda lihvitakse projektikirjutaja abiga ja siis annab riik ressursi. Hiljem selgub pahatihti, et projekt oli küll hea, aga tulemust pole.

Meil puudub mehhanism, mis aitaks anda ressursse ka väikestele asjadele. Teadmispõhine ühiskond eeldab uusi majandusstrateegiaid, aga tegelikkuses otsitakse ridade vahelt võlusõnu, et nende abil raha küsida.

Retoorika räägib väga suurelt ja pikas perspektiivis, aga ettevõtjate vajadus on lühiajalisem ja väiksem. Seega ei lähe retoorika ja reaalsus omavahel kokku. Ülikooli uks on ettevõtjatele liiga suur, nad kardavad seda. Muid uksi aga praegu pole.

Aksel Kivi , Turismitalunik:

Konverentsil majandusministeeriumi esindanud Eero Pärgmäel on õigus: peaprobleem on inimeste kesine ettevõtlikkus. Minu meelest peaks ministeerium pöörama põhitähelepanu positiivsete kogemuste võimendamisele. Rääkima näitena ettevõtjaist, kel on läinud hästi.

Nii saavad inimesed usu, et nende ettevõtmine võib õnnestuda, ja nad ei karda oma äri alustada. Kui oled eluaeg hoidnud peos traktorirooli või lüpsikusanga, on hirm põruda eriti suur.

Küsida raha struktuurifondidest, millest Pärgmäe rääkis, on asjalik, näiteks mina olen seda juba teinud ja mul on läinud väga hästi. Aga kui kogu Eesti peale on aastas jagada 40 miljonit, kuigi peaks olema 400 miljonit, jääb julgustamisest üksi väheks.

Marju Unt , Väike- ja keskmise suurusega ettevõtete juhte koolitava Estonian Euromanagement Institute`i direktor:

Kujutlegem mehaanikafirma juhti, kes murrab jala ja satub tükiks ajaks haiglasse. Oletagem, et ta on lahtise pilguga inimene. Ta näeb, kuidas tema jalga mingi seadeldise abil toestatakse, ja tal tekib küsimus, miks seda tehakse nii ja mitte naa.

Oletame, et teda ravival arstil on olnud juba varem peas idee seadeldist täiustada. Aga ta ei lähe seda ideed ärimeestele pakkuma, sest ta ei usalda neid. Ja kui ärimees tuleb temalt lihtsalt midagi küsima, arvab ta, et teda tahetakse ära kasutada.

Niimoodi haiglas lebades, kui kiiret pole kuhugi, saavutab ärimees tõenäoliselt arstiga usaldusliku kontakti. Ja uus ning hea idee jõuab ühistööna tõenäoliselt tootmisse.

Tahan öelda, et äri on suhted ja suhtlusest kasvab usaldus. Seni peavad paljud ettevõtjad teadlasi veidrikeks ja teadlased ettevõtjaid labasteks ärikateks. Eelarvamusi saab murda, kui olla avatud, käia ringi lahtiste silmadega.

Jaak Aaviksoo , Tartu Ülikooli rektor:

Konkurentsivõime on otseselt seotud innovaatilisusega, mis sünnib firmade vajadusest ja teadlaste uudishimust.

Silicon Valley loomiseni on meil pikk tee, aga et ülikoolid võiksid astuda koostöös ettevõtetega järgmise sammu, tuleb palju suhelda, luua kontakte, üksteist tundma õppida. Ja leppida tõsiasjaga, et tõenäoliselt 90 protsenti neist kontaktidest vilja ei kanna, aga kümme protsenti kannab.

Olgu see küsimus, kuidas teha harvem ummistuvaid solgitorusid, püüda paremini kala või keevitada metalli.

Omaette küsimus on see, et iseseisva regioonina Tartul ja kuuel Lõuna-Eesti maakonnal innovaatilist strateegiat edendada pole võimalik. Tuleb kaaluda koostööd Helsingiga, aga ka Peterburi, Pihkva ja Riiaga.

Taivo Tali, Tartu maavalitsuse majandusarengu osakonna juhataja:

Tartu ja Lõuna-Eesti konkurentsivõime võtmeid on mitu, tuleb lihtsalt leida õige uks, millele need sobivad. Seni on regiooni tugevad küljed olnud seotud näiteks puidu ja toiduga, nüüd on lisandunud biotehnoloogia ning info ja kommunikatsioon.

Ettevõtted peaksid koostöös agressiivselt turule minema ning panustama inimkapitali uuenemis- ja õppimisvõimesse. Maailmast võib tuua arvukalt näiteid konkurentide koostööst – Itaalia jalatsitootjad näiteks lähevad turgudele koos. Eks meie palkmajade ehitajadki teevad üht-teist koos, aga võiksid teha rohkem. Turismis mainekujundus juba käib, otsitakse Lõuna-Eesti turismibrändi.

Millised on takistused? Esiteks inimkapitali kvaliteet ja vähesus. Me tahame palju teha, aga meie võimed ja oskused ei võimalda seda.

Teiseks kättesaadavus – asume Euroopast füüsiliselt kaugel. Inimeste mobiilsus peaks olema tunduvalt parem, aga praegu on bussiliikluski maakonna-, mitte regioonikeskne.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0