Haak lausub, et muusikateadlased on proovinud meloodiat mängida. Saab küll.

Tavatu ettevõtmine

Ka ülejäänud näitus on mitmes mõttes erakordne. Esiteks ei ole Tartus varem kohalikku keskaegset käsitööd püütud üheks näituseks koondada. Ka kirjutatud on sellest vähe. ««Tartu ajaloos» on märgitud, et arheoloogilisi leide on liiga vähe, et nende põhjal midagi öelda. Sellest on siiski 25 aastat möödas ja põhilised kaevamised on olnud pärast seda,» tõdeb Haak.

Teiseks on Euroopa Liidu Interregi programmi toel valminud näitus kavas saata pärast septembris Tartus mahavõtmist Turusse, kust omakorda tuleb Tartusse soomlaste koostatud näitus. See keskendub Turu linna vanusele. «Enamasti kipub arheoloogias olema nii, et oli kunagi ajalugu ja arheoloogia läheb veelgi kaugemale, vanemasse aega. Turus on vastupidi, kirjalikud tekstid ulatuvad kaugemale.»

Pagarite ja lihunike tööst näitus ei pajata, rõhk on käsitööl, mille kohta on arheoloogilisi leide.

Tartu näitusest aga lähemalt. Eritähelepanu on pööratud Ülikooli 15 olnud kaevamistele, kust leiti ka 14. sajandi teisest poolest pärinev flööt. Haak toob väljapanekust esile klaasileidu, kuigi möönab kohe, et pole teada, et Tartus oleks klaasipuhuja tegutsenud.

Rõhku on pandud aga viiele käsitöövaldkonnale. Neile, millest midagi säilinud võiks olla. Siin kindlasti tegutsenud pagarite või näiteks lihunike tööst ei ole just palju jälgi.

«Mingi leiu põhjal väita, et looma on tapnud kutseline lihunik, mitte tavaline talumees, on väga raske. Teame küll, et Küütri tänava nimi viitab alamsaksa lihunikule, kuid töötoa asukohta ei tea,» ütleb Haak.

Faktid ja oletused

Valdkonnad, millest on jääke, on nahk, puit, metall, potindus ja tekstiil. Välja on pandud tööriistu, millega esemeid valmistati, pooleli jäänud esemeid ja ka valmis asju. Valitud on neid, mis on väga tõenäoliselt Tartus tehtud. Tõsi, mõne puhul oli ka kimbatust. Puiduvitriinis on liimeister 19. sajandist – no ei ole keskaegset näidist, aga kui igal pool mujal Euroopas seda kasutati, ei saanud vahest ka Tartus teisiti koort maha ja pinda siledaks.

On ilmne, et igasugu laudnõusid ja treitud nõusid on keskaegses Tartus tehtud palju. Lusikaid vooliti igas talus, miks siis mitte linnas. «Aga vaat kamm on keerulisem teema, väga kergelt läheb saag natuke viltu ja pii murdub. Teame töö keerukust, sest tänapäeval on püütud järele teha,» sõnab Haak.

Tema meelest on eriti tähelepanuväärne Tartu keskaegse tekstiili ülevaade. Väljas on näpuotsaga importkauba ja ka kohapeal tehtu jäänuseid. Väga paljud kangad on ilmselt kootud flaami aladel, aga rõivad on valmis õmmeldud siin. Maapind ei ole väga helde olnud. On saadud nõelu ja kääre, aga tekstiilijääke pole massiliselt. Vitriinis on muu hulgas nõelutud katke, mille puhul on küll raske öelda, mis ese see on olnud. Võibolla sokk.

Keraamika puhul on üllatuskoht see, et kuigi potikildude leidmine käib arheoloogiliste kaevamistega pidevalt kaasas, on valmistamise koha kohta teadmine kasin.

«Keskaegne keraamikapõletustöökoda on kindlasti teada Viljandist. Oletatud on, et oli ka Tallinnas Olevimäel ja Tartus botaanikaaia territooriumil. Kuid leide, mis seda väga kindlalt näitaksid, on raske leida,» möönab Haak.

Niisamuti on arvukalt leitud nahatöö jääke, ka nuge, kuid mitte kindlat kohta, kus võinuks kindlasti olla kingsepatöökoda.

Hoidlatest leiti näituse koostamisel noatuppi ja raamatukaasi.

Metallitööd tutvustavas vitriinis on selged viited ka tootmisele, näiteks sõrmuse toorikud – viimistletud traadid, mis mingil põhjusel on aga jäänud spiraalsõrmuseks keeramata.

Materjali oli näituse koostamisel osalt üle pea ja osalt puudu. Puunõudest või savinõudest üksi saanuks esindusliku väljapaneku.

Vana moega meened

Muide, tänu europrojektile, milles osalemises on märkimisväärsed teened muuseumi arheoloogiaosakonna endisel juhatajal Rünno Vissakul, oli näituse koostamise eelarve tavapärasega võrreldes üpris avar. Suisa nõnda avar, et sai tellida tuttuued vitriinid, mis muuseumile jäävadki.

Võibolla oleks ebaõiglane ka vihjamata jätta, et osa näitusest moodustavad uue aja käsitöömeistrite tööd, mille loomisel on kasutatud vanu tehnikaid. Mütse, mobiilikotikesi või kasetohust vidinaid. Esemeid, mis võiksid pretendeerida muuseumi meeneteks.