| Saksa väed polnud veel pärale jõudnud ning metsas redutas terve hulk punaväelasi. Kohalikud eestlased moodustasid oma elu päästmiseks omakaitseüksusi, sellal kui vanausuliste seas leidus üksikuid punaste kaasajooksikuid, kelle näpunäidete varal terveid eesti taluperesid loojakarja saadeti. Toonase Kavastu valla Kirepi, Koosa, Koosalaane ning Kargaja külas olid eestlased ja vanausulised venelased ajast aega sõbralikult koos elanud. Siis aga juhtus midagi, mille esimeseks vaatuseks oli kadedus ja õelus ning teiseks episoodiks kättemaks. Esimese vaatuse käigus tapeti kümneid eestlasi, teises aga vähemalt 14 venelast, kelle nimed on kantud endise Kirepi ja praeguse Metsakivi küla teenurgal lebavale mälestuskivile. Vastukaaluks on minu käes 1942. aastast pärinev bolševike vägivalla alt vabastamise esimese aastapäeva pühitsemise laululeht, mille tagaküljelt võib lugeda, et Kavastu vallas mõrvati või langes võitluses punastega 24 inimest. Neist noorim oli kolmeaastane Lembit Kalev ja vanim tema 81-aastane vanaisa Kaarel Kalev. Lisaks sellele oli tol ajal küüditatud või teadmata kadunud 15 inimest, teiste seas tuntud väliseesti kirjaniku ja ajaloolase Arvo Mägi vanemad. Aga ka neljaliikmeline vene perekond. Postimehe ülesanne ei ole välja selgitada, kes oli 1941. aasta suvel mõrtsukas ja kaasajooksik, sellega tegeleb kaitsepolitsei. Tapjad olid üldjuhul punaarmeelased ja saksa sõdurid, mitte kohalikud. On üsna ilmne, et vanausulised ei taha mäletada neid, kes koos punaarmeelastega eestlastele jahti pidasid, eestlaste mälu on aga nõrgavõitu seal, kus tuleb juttu omakaitselaste ja sakslaste poolt mahalastutest. Küll aga ei peta mälu neid, kelle lähedased tapeti. Sülelapse päästis uni Eestlastest. Peamiselt venekeelse elanikkonnaga Kirepi külas elanud Kalevite perel oli jõukas talu. Karli Kalev oli poolteiseaastane ja magas, kui punaväelased 30. juulil 1941. aastal majja astusid. Tema on juhtunust kuulnud oma onult. «Mul ei ole kahju, mul on viha,» rehmab Kalev käeseljaga üle vesiste silmade. «Ometi oli meil kohalike inimestega hea läbisaamine. Aga kui punavägi tuli sisse, siis olid nad nagu need kommunistid ikka – jooksid kaikad seljas ringi.» Vanaema, vanaisa, onu ning kolmeaastane vend Lembit käsutati pikema jututa kiviaita, kus nad pikali kamandati ja täägiga surnuks torgati. Imekombel jäi onu ellu hoolimata sellest, et tääk läbistas kaks korda tema keha. Kolmeaastane vend sai veel lisaks täägitorgetele ka püssikuuli. Väike Karli magas samal ajal toas voodis. «Nad käisid toas ka, aga lihtsalt ei näinud mind,» räägib ta. «Lahkudes panid nad aidaukse lukku ja viskasid võtme minema, võtsid veel söödavat kaasa.» Karli ärkas üles, roomas voodist välja ja õue ning hakkas karjuma. Onu hõikas Karlit, kes roomas aida kassiauguni, kust onu ta aita peitu tõmbas. Nõnda nad istusid seal surnud vanaema, vanaisa, venna ja haavatud onuga seni, kuni isa-ema tulid koju ja murdsid aidaukse lahti. Karli Kalevi ema ja isa jäid ellu tänu sellele, et olid kaduma läinud hobust või lehma otsimas. Justkui eelnevast oleks vähe, saadeti poisikeseeas Karli Kalev pärast sõda koos onuga veel Siberisse. Isa oli tol ajal juba Siberi vangilaagris, ema suri sõja ajal. Mis puutub Metsakivi külla püstitatavasse mälestusmärki, on see Karli Kalevi kinnitusel järjekordne kinnitus Venemaa urgitsemistest. «Venelane urgitseb kogu aeg,» ütleb ta. «Kui nad siiani ei tahtnud seda mälestuskivi panna, siis miks nad nüüd seda tahavad teha?» Kalev meenutab Koosal asuvat hukkunud punaväelaste hauda, millest pool tehti Venemaa toel korda ja teine pool on endiselt räämas. Kalev kardab tõsimeeli, et saabub aeg, mil Vene sõduri kirsa taas kord Eesti pinda pilastab. Laps koonduslaagrisse Venelastest. Peipsi-äärsest Varnja külast pärit Ulita Širokova küüditati sõja ajal Poola piiri äärsesse koonduslaagrisse. «Minu isa vennale pandi punane lint käe peale ja ta valvas ühte ruumi kinni pandud metsavendi,» lausus ta. «Mina, 14-aastane tüdrukuke, olin selles millegipärast süüdlane. Omad eestlased muidugi näitasid näpuga. Ega sakslased ei teadnud ju midagi.» Sakslased lasid Širokova isa venna maha, ehkki naise väitel ei osalenud onu eestlaste-vastastes aktsioonides, vaid teda sunniti metsavendi valvama. Širokova tunnistab siiski, et oli laps ja ega ta päris täpselt ei teadnud, millega onu tegeles. Širokova lisab, et tema arvates ei oleks seda mälestuskivi Metsakivile vaja. Milleks vanu haavu lahti kiskuda? Kelle huvides? Ärge hobuseid laske Eestlastest. Linda Kesa oli 12-aastane, kui tema isa Kirepi lähedal Meoma külas tapeti. Tema ei mäleta enam selle Kirepi küla elaniku nime, kes tema omakaitsesse kuulunud isa üles andis. «Meie ei teinud mitte midagi – ema jäi viie lapsega maha,» ütleb neiupõlves Partsi nime kandnud Kesa. Kirepi küla venelasest elanik Aftonom Širokov ruttas Partside peret hoiatama, et punaväelased tulevad neid tapma. «Panime söögikraami ja riided hobusevankrisse ja läksime meilt kilomeetri kaugusel asunud tallu pakku,» räägib ta. «Omakaitsemehed jäid meie maja valvama – metsast oli tulnud 15 vene sõdurit meid tapma, aga omakaitsemehed tulistasid vastu ja venelased põgenesid tagasi metsa.» Ent punased ei jätnud jonni. Linda Kesa nägi, kui punaväelased möödusid talust, kus tema pere end varjas. «Vaatasin, et sõdurid tulevad kodu poolt, möödusid meie peidukohast ja läksid järgmisse tallu. Teatasin isale, kes haaras seinalt püssi ja jooksis üle magistraalkraavi ja naabertalu hobusekopli. «Seal küsiski vene sõdur, kuhu see mees läks, kel püss seljas ja valge lint ümber käe,» lausub Kesa. «Perenaine siis näitas, et mees jookseb seal, aga ärge minu hobuseid laske.» Nõnda siis leidsidki punaväelased sel 4. augustikuu päeval mööda hobusekoplit jooksva Jaan Partsi üles ja lasid ta selja tagant maha nõnda, et soolikad olid kõhust väljas. Niisiis: venelane Aftonom Širokov püüdis Partse päästa, kuid oma naha ja hobuste pärast muretsev eesti naine näitas mehe kätte. «Tema tütrega ühes käisime veel koolis ...» rehmab veekalkvel silmadega Linda Kesa. Veendunud süütuses Venelastest. Peagi 90-aastaseks saav Kirepi küla elanik Fjodor Kuznetsov on kandnud Eesti Vabariigi, punaarmee ning Saksa mundrit. Pole kahtlustki, et see pärast sõda Siberisse saadetud mees on Eesti riigi patrioot. Ent Kuznetsov väidab, et 14 Metsakivil lebavasse kivisse raiutud nime kandjad ei olnud nõukogude võimude kaasajooksikud. Tõsi küll, tema õemees Viktor Kuznetsov oli Koosal täitevkomitee esimees. Kuid Fjodor Kuznetsovi väitel ei olnud ta pealekaebaja. Postimehele teadaolevalt puudub mälestuskivilt see Kirepi küla mees, kes juhtis punaväelased Kalevite ning Partside tallu. Selle mehe tappis märksa hiljem väidetavalt viinakurat. Loen Kuznetsovile ükshaaval mälestuskivil seisvaid nimesid ette. Tema tunneb neid kõiki. Suurema jao neist panid sakslased auto peale ja viisid külast minema. Kuznetsov käis eesti koolis ja mängis eesti poistega. «Kuni sõjani olime kõik sõbrad, olime kõik ühesugused,» lausus ta. «Kui algas sõda, siis hakati näpuga näitama, et sina oled venelane ja pooldad Vene valitsust. Siis tekkis lõhe.» Kuznetsov tuli Tartus asuvast sõjaväeosast koju siis, kui 14 meest olid juba tapetud. «Mingit põhjust nende tapmiseks ei olnud,» ütleb ta. Kui sõda algas, läks Aleksandr Kostin Kuznetsovi sõnul Koosale haarangut läbi viima. «Keldris istusid seal omakaitsemehed ja kui Kostin tegi ukse lahti, tulistati ta sealsamas surnuks,» räägib Kuznetsov. «Minu õemees Nikolai Djukov läks reha seljas heina riisuma ja teda nägid omakaitsemehed, kes arvasid, et ta läheb bandiitidele sõna viima. Siis lasti ta maha.» Mälestustahvlile kirjutatud Ilin Piman oli Kuznetsovi väitel lihtne mees. «See oli vagane mees, kes kellegagi kaasa ei jooksnud. Temagi lasti kruusaaugus maha.» Iga nime juures rõhutab Kuznetsov, kui toredad ja rahulikud ning ilmsüüta olid need tapetud mehed. Nõukogude võimu tulles võeti suurtalunikelt maad ja jagati seda uusmaasaajatele. «Jelisei Skorohodov sai maad ja ehitas sinna juba talu, kui võim vahetus ja talu peremees kaebas tema peale,» räägib Kuznetsov. «See oli piisav tema arreteerimiseks.» Täitevkomitee esimees Viktor Kuznetsov püüdis küll Venemaale põgeneda, aga saadi Kallastel kätte ning lasti maha. Kuul kuklasse Eestlastest. Koosa ja Varnja vahele jääva Koosalaane küla Rähni talu vanaperemees Artur Rebane oli 1941. aastal 15-aastane. «Kui sõda lahti läks, põgenesid paljud eesti mehed metsa, sest kohalikud venelased hakkasid hävituspataljonlasi kohalike talunike kallale juhtima,» räägib Rebane. «Aga sakslased tulid kiiresti sisse ja siis toimus vihaste eestlaste eestvõtmisel arveteklaarimine.» Kirepist mõne kilomeetri kaugusele jäävas Koosalaane külas ja naaberkülas Kargajal tegid ilma mõned Kargaja küla venelastest elanikud. «Punaarmeelased ei teadnud, keda tapma minna, ja eks siis kohalikud venelased juhatasid neid.» Sohu põgenenud naabrimees lasti magistraalkraavi veeres maha. Samamoodi mõrvati Kargaja suurtalunike Poltanite pere. «Ja minu naise vennanaise vennad, kaks noort poissi, tapeti samuti ära,» räägib Rebane. Artur Rebase õemehe, end maal varjanud endise riigivolikogu liikme Märt Rõigase vahistasid punaväelased ning viisid kümmekonna kilomeetri kaugusele Varale, kus ta kuklalasuga tapeti ning maeti nõnda, et jalad paistsid mulla alt välja. Rebasele tulevad meelde vähemalt kümne inimese nimed, kelle punaväelased tol suvel kaasajooksikute näpunäidete alusel tapsid.
Ja miks? «Mitte millegi alusel,» ütleb Rebane. «Nad (mõned kohalikud
venelased –N. N.) olid edukate eesti talupidajate peale vihased ja otsustasid
oma võimu näidata ning alaväärsuskompleksi välja elada.» Rebane lisab aga, et kaasajooksikuid oli venelaste seas vähe ning mõrvu ei tasu rahvuspinnale sättida. «Aga selge on see, et selliste Metsakivi mälestusmärkide abil püütakse ajalugu ümber mängida.»
Riigiprokurör: uurimine pole seotud Metsakivi mälestusmärgiga Juhtiv riigiprokurör Margus Kurm kinnitas, et kriminaalmenetlust seoses toonases Kavastu vallas 1941. aastal toimunuga ei alustatud selleks, et uurida Metsakivi külla püstitatavale mälestusmärgile kantud 14 inimese tausta.«Uurimise eesmärk on välja selgitada isikud, kes on süüdi inimsusevastastes kuritegudes,» lausus Kurm. «Kriminaalmenetlus on alustatud hävituspataljoni liikmete ja punaarmeelaste poolt 1941.aasta suvel Kavastu vallas toime pandud inimsusevastaste kuritegude uurimiseks.» Kurm vastas Postimehe küsimusele, kas uuritakse ka omakaitseüksuste tegevust, et seda tehakse, kui leitakse tõendeid muude aegumatute kuritegude toimepanemise kohta. Seni ei ole kedagi inimsusevastases kuriteos kahtlustatavaks kuulutatud. Vara vallavanema Andres Kärbi sõnul ei andnud vald luba mälestusmärgi püstitamiseks endisesse Kirepi ja praegusesse Metsakivi külla. «Kontrollime sellel sambal olevate nimedega seotud asjaolusid,» lausus Kärp. «Uurime, kas nad on fašismi- ja terroriohvrid või mitte.» Eile oli mälestusmärk tulevase vundamendi kõrval pikali, Kärbi sõnul tehti ka ettekirjutus selle teisaldamiseks hiljemalt eilse päeva jooksul. Kuna mälestusmärgi vundament jääb elektriliini kaitsetsooni, siis tuleb Kärbi kinnitusel ka vundament ilmselt mujale rajada. |
