Pealik Karu omas elemendis: kamandab ja korraldab Tartu kevadpäevi. Foto: Margus Ansu

Aasta tagasi rippus Karu, keda kutsutaksegi Karuks, mitte Kunnariks, elektriposti otsas, sest öisel kevadpäevade üritusel tõmbas keegi tudeng posti küljest lahti kõige tähtsama juhtme ja kogu üritus mattus pimedusse. Karu pidi seda parandama ronima – ilma redelita kusjuures!

Tänavu plaanisid korraldajad Raekoja platsile tudengite varjupaika, aga samal ajal käivad seal agarad kaeve- ja ehitustööd.

Nii on Karu käinud ja ehitusmeestele käte-jalgadega selgeks teinud, et ka neile on vaja ruumi. «Kui nad juba kaugelt näevad, et ma tulen, siis nad juba teavad, et mul on jälle midagi vaja,» muigab Karu. «Ega ma vist ei meeldi neile.»

Pealik vastutab

Karu tunnistab, et selles mõttes pole tema elu küll kerge, et kui kevadpäevade ajal kuskil mingi jama tekib, on tema see, kelle karvad lendavad. Nii püüabki ta hoomata kõike, mis kevadpäevade ajal ühes või teises linna otsas toimumas.

Intervjuu ajal heliseb Karu telefon lakkamatult. Kord puistab ta telefoni küsimusi: «Kus on Kaimo? Kus on arstid? Kus kott on?» Siis tõuseb kähku püsti, pistab jooksu, ise käigu pealt vabandades: «Ma lähen lapin ühe inimese kokku!»

Karu naastes selgub, et päevaklubis on ühe liigagara osalise küünarnukk kannatada saanud ja projektijuhi tolle hetke kohuste hulka kuulus ka tohtri mängimine.

Mullu magas Karu kevadpäevade nädala jooksul kokku seitse tundi. Tänavu tõotab asi parem tulla – kahe ööga on kogunenud tervelt viis puhketundi. Aga ta ise on rahul, külitab päevaklubi kõrval murul ja mõtleb, kust leida telgipaigaldaja telefoninumbrit.

Mis paneb ühte majandusharidusega noort meest sedasi ringi tuiskama, et unenägudeks ka aega ei jää? «Kui ma raha tahaks saada, läheks Hansapanka tööle,» arutleb Karu. «Aga mulle sobib selline korraldamise tegevus rohkem,» leiab ta.

Sõbrad teavad aga lisaks rääkida, et tegelikult on Karu edev ka. Kui ikka mikrofoni kätte saab, on mees omas elemendis. «Nojah, neil on üsna õigus küll,» tunnistab projektijuht.

Tudengipäevi sattus Karu korraldama juhuslikult. Lihtsalt selle pärast, et tema enda esimesed tudengipäevad olid «elu päevad». «Nii lahe oli. Võtsime kambaga õlut, osalesime kõigil üritustel ja võitsime peaaegu kõik ära ka,» meenutab ta.

Nii sündiski, et järgmisel aastal tõmmati Karu korraldustoimkonda, kus ta lühikese ajaga projektijuhiks tõusis. Karul on juhiomadused täiesti olemas, teavad rääkida kevadpäevade kaaskorraldajad kultuuriklubist.

Küljelt küljele ei veereta

Samas peitub temas ka pisike diktaator. Kevadpäevade ajal võib tema motoks pidada lauset: «Tehtagu! Tehtagu! Tehtagu!» Ja eks ta ise teeb ka. Kõige rohkem, kui tõele au anda.

Karu kardab vahel, et võib-olla tundub teistele, et pealik ei tunnusta töölisi piisavalt. «Mõni projektijuht käib kogu aeg ja patsutab teistele õla peale. Minu tunnustusevabrikust selliseid tooteid ei tule, aga ma oskan meekonnatööd hinnata küll,» selgitab ta.

50 protsenti Karu tegevustest moodustavad need, mida ta kunagi teinud ei ole. Kui päev algab, tuleb vastu astuda uutele väljakutsetele. Niisama enese ühelt küljelt teisele veeretamine ei kuulu Karu meelest hea elu juurde. Vähemalt veel mitte.

Et tegemist ikka võimalikult palju oleks, kandideeris Karu ka klubi Tartu Maraton juurde Tartu nelikürituse projektijuhi tööle. «Läksin intervjuule, et jälle kogemusi juurde saada,» tunnistab Karu.

Aga näe, läks nii, et viimasel ajal enne kevadpäevi kulges Karu elu ühes rütmis: hommikust kella viieni planeeris nelikürituse asju ja pärast seda kevadpäevi. Lisaks korraldas muid üritusi ja pidas õhtujuhi ametit.

Juhe ei jooksnudki kokku ja tervis pole seni üles öelnud. «Ma noor mees ka veel,» leiab ta.

Pärast kevadpäevi magab Karu natuke, vahib kaminasse ja riisub muru või lõikab hekki. «See on selline motoorne tegevus. Laseb välja puhata,» leiab ta.

Kui aga kiire elu elatud, kujutab Kunnar Karu end ette elamas Havail, seljas oma Ghanas (jajah, Aafrikas) tööl käidud ajast kapis ootamas hulapluus, millele õllekõhu ruumgi õmblemisel sisse arvestatud, ja naudib elu.

CV

• Sündis 9. detsembril 1981 Tartus.

• Õppis 1987–2000 Miina Härma gümnaasiumis, 2000–2004 Tartu Ülikoolis ettevõttemajandust. 2004 sügisest Tartu Ülikooli ettevõtluse ja tehnoloogia magistriõppe tudeng.

• Töötas 2002–2003 Ühispanga Varahalduse ASis ja Kreenholmi Valduse ASis.

• Aastast 2002 Tartu kevadpäevade ja sügispäevade projektijuht, ülikooli kultuuriklubi aktiivliige.

• Aastast 2003 korraldanud erinevaid üritusi, näiteks Tartu linnavalitsuses ja ööklubides.

• Aastast 2004 MTÜ Korraldaja juhatuse liige, projektijuht. Samuti SEB Ühispanga Tartu nelikürituse projektijuht.

• 2004 Byblos Hotels International (Accra, Ghana), assistant manager.

• Aastast 2005 Tartu linnavalitsuses Tartu festivalide turundusstrateegiate väljatöötaja.

• Tegeleb squashi, bowlingu, mäesuusatamise ja surfimisega. On Team Extreme’i, Seahawk Extreme Clubi, Eesti Purjelaua Liidu, Lions Club Tartu, Tartu veiniklubi ja Reformierakonna liige.

Arvamus

Marta Vasarik , Sõber, kultuuriklubi liige:

Kunnar Karu – ambitsioonikas, valiv, lõbus, egotsentriline ja nautlev. Sõbrana hindamatu. Pealtnäha hästi avatud, aga tegelikku palet näitab haruharva.

Karule meeldib olla oma aja peremees ja ta oskab seda ka hästi kasutada. Ööpäev on talle lõputu tööpäev, niisama lulli lüüa ei tundu talle mõistlik.

Samas võib tema vaba aega ka üheks suuresti planeeritud ürituseks nimetada, olgu see siis mägedes suusatamine, vee peal surfamine või kaljuseinast ülesronimine.

Vaielda on temaga raske, sest oma jonni ta ei jäta. Pigem on ta nõus kulutama tunde argumenteerimisele kui alla andma.

Mehena pole tal vist ka lihtne, kui kenad tütarlapsed tema ees justkui loogu langevad. Ta on džentelmen, kuid vajaka jääb otsekohesusest. Selles osas ei tea vist keegi, mis mõtted Karul peas on.

Karu on Tartu kevadpäevade hing ja nägu, enamik hullumeelseid ettevõtmisi viiakse läbi tema juhtimisel.

Marleen Parman , Sõber, kultuuriklubi liige:

Kunnar Karule ei eksisteeri väljendeid «ei saa» ja «ei ole võimalik». Talle on kõik asjad võimalikud ja kui vaja, on ta valmis hea ürituse nimel ka läbi nõelasilma pugema.

Et mina olen Karuga võrreldes oluliselt aeglasem mõtleja ja tegutseja, mõjub mulle temaga koos töötamine alati hästi – hakkan ka ise kiiremini töötama. Õpin ka alati midagi uut.

Tema sihikindlus on imekspandav ja ta võitleb õigete asjade nimel. Kultuuriklubi on Karu näol saanud hea juhi. Loodan, et ta ei väsi sellest ametist.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33