Tegu on hoopis Soome ja Eesti naiste isamaaliste organisatsioonidega, mis tekkisid mõlema maa iseseisvumise aastatel. Näituse külastaja seisab silmitsi 1921. aastal Soomes loodud organisatsiooni Lotta Svärd ja 1927. aastal Eestis moodustatud Naiskodukaitse arengu- ja saatuselooga. Soomlased võtsid Lotta nime soomerootsi kirjaniku Johan Ludvig Runebergi lugudest, kus koos mehega sõtta läinud Lotta hoolitses lahinguväljal haavatute eest ja toitis sõdureid.
Paljud praegused soliidses eas naised on ehk oma lapsepõlvekodus naiskodukaitsjatest kuulnud ja uurinud võõra silma eest kõrvale tõstetud perealbumist pilte, kus nende vanaaegselt kaunis ja noor vanaema, valge põll ees ja valge rätik peas, on koos teiste naiskodukaitsjatega söögitegemise kursustel üles võetud.
Ega me täna sellest organisatsioonist suurt rohkem teagi. Naiskodukaitse on jäänud perekondade siseringi kui sõjaeelse Eesti Vabariigi sõnavarasse kuuluv mõiste. Pärast sõda ju kunagisi naiskodukaitsjaid usaldaval pilgul ei vaadatud. Ei siin, ei Siberis. Kindlasti on linnamuuseumi praeguse näituse pildi- ja tekstiseina sõnumit kergem mõista, kui teema on veidigi tuttav. Kui Vabadussõda (1918–1920) oli võidukalt lõppenud, arvasid noore riigi juhid, et enam pole Kaitseliitu (asutati 1918) vaja. Nüüd pidi politsei korda hoidma. Kodu nõuab kaitset Kui aga 1. detsembril 1924 haaras Tallinna verine riigipöördekatse, tunnistas valitsus tõsiasja: kodanikkond peab kogu aeg oma kodu kaitseks valvel olema. Kaitseliit (KL) jätkas enese vormis hoidmist õppustel, laagrites ja manöövritel. Kaitseliidu olemasolu ja enesekorrastamine eeldas aga ka majandusabi ja üldsuse toetust. Kaitseliidu juhtkond kutsus naisi liitu toetama. 1925. ja 1926. aastal tekkiski kohalike Kaitseliidu üksuste juurde naistekomiteesid, kes tulude hankimiseks korraldasid loteriisid, tegid selle heaks käsitööd, õmblesid KLi liikmetele käesidemeid, spordidresse. Esialgu üldisi, üle riigi kehtivaid reegleid polnud. Toimetati oma äranägemise järgi.
Kui 1927. aasta suvel korraldati Tartus ülemaalised Kaitseliidu päevad, kutsusid Kaitseliidu ülem kindralmajor Johannes Roska (Orasmaa) ja Riigikogu ning Kaitseliidu vanematekogu esimees (hilisem riigi peaminister) Kaarel Eenpalu Tartusse ka naiskomiteede esindajad. Edasise korrastatud ülemaalise tegevuse huvides oli selleks ettepaneku teinud just Tartu naiskomitee.
Soomest oli palutud sealse naiskodukaitse Lotta Svärdi (LS) missioonist rääkima selle esinaine Helmi Arne-berg-Pentti. Kaarel Eenpalu tunnistas kokkutulnuile: ka Eesti Kaitseliit vajab enda kõrvale tugevat ülemaalist naisteorganisatsiooni. Sellelt ühenduselt oodatakse eelkõige abi KLi majandamisel, samuti selgitustööd omariikluse kaitsmisel. 18. juunil 1927 sündiski ühisarutluse tulemusel otsus luua ka Eestis ülemaaline naisteorganisatsioon, mis oma siseehituselt sarnaneb Kaitseliiduga ning täidab samasuguseid ülesandeid nagu Soomes lottad. Uus organisatsioon sai nimeks Naiskodukaitse. Et näidata kokkukuuluvust Kaitseliiduga, hakkasid naiskodukaitse liikmed kandma KLi käesidemeid ja rinnamärki. Üle maa moodustusid piirkondlikud naiskodukaitse ringkonnad (kokku 14). 3. ja 4. jaanuaril 1928 kogunes Tallinnas esimene Naiskodukaitse kongress. Salajasel hääletusel valiti Naiskodukaitse keskjuhatus ja selle esinaiseks Mari Raamot. Tartust osutus keskjuhatusse valituks siinse tugeva ringkonna esinaine Ebba Saral. Siitpeale asus Naiskodukaitse teadlikult ja sihipäraselt oma ülemaalist tegevust arendama. Tulude hankimiseks korraldati pidusid, einelaudu, loteriisid, korjandusi, viimaseid ka invaliidide ja töötute perekondade ning vaeslaste toetuseks. Sihipäraselt täiendati oma teadmisi just toitlustamise ja esmaabi alal. Meesteüritusel, Kaitseliidu päevadel Pärnus (1928), olid Tartu ringkonna naised ainsad, kes oma piirkonna Kaitseliidu malevale ühistoitlustamist pakkusid. Selline massitoitlustamine oli seni veel proovimata, aga ühiskatla toiduga jäädi rahule. Siitpeale sai ühistoitlustamine KLi õppustel ja muudel kogunemistel enesestmõistetavaks. Tuli palju õppida Toimekalt ülemaalise kaitseorganisatsiooni kõrval tegutsemine eeldas mitmesuguseid teadmisi ja oskusi. Et suur rahvahulk õppustel, manöövritel ja muudel ettevõtmistel ära toita, pidid naised käima kursustel ja õppekäikudel. Eestlased olid alles noore riigi noor rahvas. Näiteks üldiselt õnnestunud Jäneda suvekursustel (1932), mida külastasid ka 30 Soome lottat, ilmnes naistel puudujääke ühistegevuses ja organisatsiooniliikme tunnetuses. Seda tunnistab Mari Raamot oma mälestusteraamatus. Kodukaitses tegutses karakteriga naisi, kes olid paraku seltskonnatöös veel kogenematud ja vähese enesedistsipliiniga. Aga viga andis käitumiskursustega parandada. Kaitseliidu päevadel ja õppustel tegutsedes ning kogemuste kogunedes kasvas välja vajadus eri valdkondade asjatundjate järele. Naiskodukaitse liikmed sobitasid ennast kas sanitaarosakonda (käisid esmaabikursustel, organiseerisid sanitaarposte, valmistasid sanitaarvarustust), toitlusosakonda (massitoitlustuskursused, pidulauad jms) või varustus-, spordi-, kultuuri- ja propagandaosakonda.
Niisuguseid kursustel koolitatud ja organisatsioonis praktiseerinud naistegelasi oli noores Eesti ühiskonnas igal pool vaja, nii koduses kui ka seltskondlikus elus. Tänu toitlustus- ja sanitaarkursustele muutus ka eesti kodude köök ja toidulaud, hakati kasutama toorsalatit, toituma vitamiinirikkamalt, paranesid hügieeniharjumused ja õpiti andma esmaabi. Seda kõike teab oma naiskodukaitses osalenud ema kaudu ka praegu soliidses eas arst Heino Noor. Oma emast ja Naiskodukaitsest on ta jutustanud Soome ajakirjanikule Imbi Pajule, kelle väga ausat ja siirast videofilmi Eesti ja Soome naiskodukaitsjatest saab linnamuuseumi näitusel lisaks ekspositsioonile vaadata.
Naiskodukaitsesse kuulumine ei tähendanud ainult kohustusi. See tähendas ka enesearendamist – suusavõistlusi, võimlemistunde, näitemängu-, rahvatantsu- ja lauluharjutusi. Kuningat vastu võtmas Järelikult oli Naiskodukaitsel Eesti ühiskonnas juba sisu ja vormi, kui 1929. aasta juunikuus rivistati nendegi 1500 esindajat Kadrioru lossi ette Rootsi kuningat vastu võtma. Naised osalesid ka vastuvõtuparaadil Vabaduse väljakul. Estonia kontserdisaalis sisustasid naiskodukaitsjad kontserdi, mida jälgis ka Rootsi kuningas.
Järgmisel päeval esines kuningale 400 rahvatantsijat staadionil. Gustav V pilku olevat eriti püüdnud saarte rahvarõivad. Eesti Vabariigi 20. aastapäeva paraadist võttis osa 2500 Naiskodukaitse liiget. Kümne aasta jooksul oli Kaitseliidule arenenud teovõimas abiorganisatsioon.
|
