Linnateatrisse Elmo Nüganenile läks parima lavastaja preemia «Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4» eest, auhinnasajust said osa ka Hele Kõre parima naisnäitlejana ja Evelin Pang parima naiskõrvalosa täitjana samas lavastuses.

Kuhu jäi aga Vanemuine? Muusikalavastuste laureaat (Lauri Sirp, ooperite «Acis ja Galatea» ja «Abieluveksel» muusikajuht) ja balletilavastuste laureaat (Mare Tommingas, lavastus «Peer Gynt») Tartu teatril on, draamažanri laureaatide sekka polnud aga Vanemuisel tänavu asja.

Kunas viimati üldse oli? 2005. aastal eriauhind «Taarka» eest, mida jagati Kauksi Ülle ja Seto kuningriigiga ja 2003. aastal naiskõrvalosa auhind Merle Jäägerile Mercy Loti kehastamise eest «Mesimehes».

Ei hiilanud Vanemuine sõnalavastuse žanris kahjuks ka nominentide-

ga.

Laureaat oleks võinud saada vaid Ervin Õunapuust (kujundus lavastusele «Sada aastat ...») ja Raivo E. Tammest (meeskõrvalosa täitmine lavastuses «Teatriparadiis» ja Aureliano Buendia lavastuses «Sada aastat ...»), eriauhinda püüdis Aivar Tommingas Irdina lavastuses «Teatriparadiis».

-------------------------------------------------

Mis on Tartus teatriga juhtunud – miks ei olnud Vanemuist 2006. aasta teatriauhindade laureaatide seas?

Katrin Ruus, Teatrikriitik:

Tõepoolest, otseselt trupist sai viimati parima naiskõrvalosa eest tunnustatud 2004. aastal (2003. aasta preemia) Merle Jääger (Mercy Lott, «Mesimees») ja lavastajapreemia läks Vanemuisega seotult viimati 2001. aastal (2000. aasta preemia) Mati Undile «Laulatuse» ning «Meistri ja Margarita» eest. Ei tohiks muidugi mainimata jätta eelmisel aastal saadud eriauhinda «Taarka» projekti eest.

Kuid näitleja- ja lavastajaauhindu pole eriti pudenenud, kuigi võiks – trupp pole ju kehv. Eks see ole mitmežanriteatri puudus: tähelepanu on hajutatud, teatri juhtkonnal peab jätkuma mahti kõigele pühenduda, peab olema nii draamat, balletti kui ka operetti.

Sellest on juba ka nii palju juttu olnud, et kvantiteet käib kaarega üle kvaliteedi – tehtagu vähem, aga kiirustamata ja põhjalikult, siis on lootust, et midagi tuleb eriti hästi välja.

Varju heidab Vanemuisele minu arvates liigne muusikalilembus, see seob teatri automaatselt teatud kommertsihõnguga ja ka draamaosa ei tundu enam niivõrd tõsiseltvõetav. Viimaseid hooaegu saatnud peanäitejuhtimise kriis mõjutab jätkuvalt ka tänast päeva. Draamalavastuste puhul hakkab ikka silma kaks asja: keskpärasus või liigne kiirustamine lavastuste väljatoomisega.

Paavo Nõgene, Vanemuise juht:

Vanemuise teater sai eelmisel aastal draamasektorile väga väärika auhinna «Taarka» eest, see oli regionaalpoliitiliselt äärmiselt tähelepanuväärne sündmus terves Eestis.

Mis puudutab seda aastat, siis üleüldine teatriauhindade andmine draamasektoris oli väga pealinnakeskne. Isegi nii pealinnakeskne, et Vanemuise «Ellingut» jõudsid kriitikud vaatama, kui nominendid olid juba välja valitud – ei tea, kas Tartu oli Tallinnast niivõrd kaugel. Ma olen veendunud, et «Elling» on eelmisest aastast igati nominendivääriline draamalavastus.

Vanemuine on ääretult õnnelik selle üle, et meil on 2006. aasta parim balletilavastus, «Peer Gynt». See on väga tähelepanuväärne, sest nominentide hulgas oli ka rahvusooper Estonia.

Tegelikult ei läinud Vanemuisel halvasti ja Vanemuise draamaga ei ole mitte midagi halba lahti. Ma ei tea, miks ei jõutud «Ellingut» õigel ajal vaatama, natuke kentsakas see on, aga kõik teised, kes teatriauhindu said, olid vägagi nende väärilised.

Vanemuine ei muutu sellest nukramaks. Meie draamalavastused on välja müüdud, see räägib sellest, et publikule meie tegemised meeldivad – see ongi kõige olulisem. Ma olen täiesti veendunud, et järgmisel aastal näeb Vanemuist jälle ka draama nominentide, loodetavasti ka laureaatide seas.

Anneli Saro, Teatriteadlane ja Eesti teatriuurijate ühenduse esinaine:

Kui ma vaatan selleaastaseid draamaauhindu, siis draamanäitlejate ja -lavastuste preemiaid Tallinnast väljapoole ei läinudki – peaaegu kõik läksid Linnateatrisse või Draamateatrisse.

Sellest võib teha järelduse: kõik head näitlejad ja lavastajad elavad Tallinnas. Selle peale hakkaksid kõik naerma.

Tegelikult on žürii juba ammu olnud väga Tallinna-keskne, suurem osa žüriist on tallinlased. Ma ei tea, kui palju nad käivad teistes linnades teatrit vaatamas – kui žüriiliikmed ei käinud Tartus salaja, siis Vanemuise teatri andmeil ükski žüriiliige «Ellingut» ei külastanud, kuigi teatriuurijate ühendus juhtis nende tähelepanu sellele, et Riho Kütsari rolli «Ellingus» tasuks silmas pidada.

Ma oleksin nende preemiate suhtes skeptiline, aga maitse üle ei vaielda muidugi, järgmisel aastal olen ise žüriis ja siis on need auhinnad ehk natuke minu nägu.

Vanemuine sõltub väga palju publikust. Saalid on praegu täis, sest mängitakse komöödiaid, väikekodanlikku draamat – paistab, et see meeldib tartlastele.

Võib ju ka küsida, kas Tartus pole siis alternatiivsemat kunsti hindavat noorsugu? Kui räägitakse Vanemuise kriisist, siis sellepärast, et 90ndate aastate teisel poolel oli Vanemuine Eesti üks huvitavaimaid teatreid Von Krahli kõrval. Praegu paraku ei ole enam nii huvitav.

Pille-Riin Purje, Žüriiliige:

Vanemuine on tegelikult lootusrikkamaks läinud, tühimik hakkab üle minema. Nii «Sada aastat...» kui «Kõik aias» on väga huvitav repertuaarivalik. Tükk aega ei olnud nii huvitavaid ja erinevaid otsinguid draamas ning Mati Undi lahkumine mõjus kuidagi eriti raskelt just Tartule – see lõi tühiku draamasse, temaga oli seotud väga palju ootusi ja plaane.

Midagi traagilist tegelikult ei ole, mitmed arvestatavad konkurendid langesid viimases ringis välja. Ilmselt on olnud nii ere teatriaasta, et on olnud ka palju huvitavaid tegijaid ja rolle, rebimine oli tihe.

See, et žürii «Ellingut» vaatamas ei käinud, pole tõsi, me käisime. Nominentide nimekiri ei olnud siis veel avalikustatud, see oli viimane hetk, ja me olime valmis seda nimekirja lisama. Leidsime siiski žüriiga pärast vaatamist ühiselt, et «Elling» ei kuulu sinna, sest see ei ole nii kõrgel tasemel, nii Riho Kütsar kui Margus Jaanovitš on teinud varem huvitavamaid rolle.

Rein Oja, Draamateatri juht ja Eesti Teatriliidu esimees:

Iga teater võib ju kurb olla, kui neid laureaatide seas pole, aga kui vaadata draamapreemiate rida, siis seal ainult kaks teatrit ju ongi – Tallinna Linnateater ja Draamateater. Sellel aastal nii, mõnel teisel aastal jälle teistmoodi. Tartu lavastuste eest on pärjatud kindlasti Mati Unti, hetkeseis on aga selline, nagu ta on – miks see nii on, ma ei tea.

Igasugune žürii otsus on subjektiivne, kuigi püütakse olla väga objektiivne. Žürii koosseisu kuulunud Andres Keil on ju Tartu mees – patrioote oleks justkui pidanud olema. Žürii moodustatakse nii, et igal teatril on oma kandidaadid, keda nad esitavad. Igal aastal valitakse uus žürii, alati puhtalt selle alusel, keda teater esitab.

Kui Vanemuine ei ole oma ettepanekutega žüriidesse tulnud, on see nende süü. Enamasti sõidab žürii vaatama kõiki etendusi, mille kohta ettepanekud tehakse. Ühtekokku vaadatakse üle saja etenduse.

Ivar Põllu, Teatrikriitik:

See ei ole ainult Vanemuise probleem, et pole aastapreemia laureaate. Kas see üldse on probleem iseenesest, on iseküsimus. Teatrit ei saa teha ju preemiate pärast, ikka mõni teine mõte peaks olema.

Võib-olla pole praegu siin lihtsalt säravate ideede aeg? Võib-olla on üldse teatritegemise mõte Vanemuises hõrenenud? Või pole veel piisavalt tihenenud uues tootmistäiuslikus masinavärgis? Teinekord ei lase majanduslik edukus keskenduda, võib-olla siin on sama lugu. Kui järele mõelda, pole ammu midagi väga põrutavat olnud, samas pole ma kõike näinud.

Et kriitikutel on võimalus alati rääkida «nagu näib»-positsioonilt, siis võin ju ehk öelda, et aastaid on Vanemuises olnud seesama probleem, et vaatamata stabiilsele tasemele on vähe kõrgeid tippe võetud. On tugev keskmine tase, aga pole väljahüppeid. Aga küll need tulevad. Küll Vanemuine kogub end. Ja kui ei kogu vaimselt, siis jääb igavesti majanduslikult edukaks teatrivabrikuks. Regionaalpoliitiliselt asi seegi.

Üks auhind tuleb aga meelde küll – eelmisel aastal sai «Taarka» regionaalse ja sotsiaalse erilisuse eest eriauhinna.