Mitme valimiseelse kuu jooksul kasseeris meedia ilusate lubaduste kuulutamise eest sisse kümneid miljoneid kroone. Kui magusad mesinädalad möödas, öeldi häbenemata välja, et elluviimist väärivaid ideid oli selles enampakkumiste tulevärgis vähevõitu. Aga kas neid pidigi seal olema? Kas parteid ja parteilased on samamoodi nagu pool sajandit tagasi «meie au, mõistus ja südametunnistus» või on tegu ikkagi ainult ühe, kuigi mõjusa subjektiga ühiskonnas? Kas saame olulistele küsimustele tõesti vastused loosungitelt või hoopis teadusartiklitest, esseekogumikest, miks mitte ka rahvakoosolekutelt ja koolilõpukirjanditest?Akadeemilised inimesed ei oska oma teadmisi üldjuhul müüa. Sageli on nende käsitlusviis keerukas ega luba tulemusi täna, vaid alles homme või ülehomme. Nii tundubki otsustajatele-rahastajatele, et küllap selle või teise värgiga jõuab veel tegelda. Ülikooli tervishoiuinstituut arvutas 2004. aastal välja, millist kulu me kanname oma pehmelt öeldes hoolimatu eluviisiga. Enneaegsete surmade ja haigustega kaotatakse ühe aasta jooksul tinglikult 338 000 eluaastat, neist 60% tööealiste inimeste poolt. Tööandjad nutavad, miks piirivalve ja migratsiooniamet ei tee riigi väravaid immigrantidele lahti. Aga milleks immigrandid? Need 200 000 haiguste või vigastustega heitlevat, enneaegselt siit ilmast lahkuvat tööealist võiksid ju toota, makse maksta, oma pere, tööandja ja riigi jõukust suurendada. Kehv tervis on muutunud meile takistuseks, probleemiks, ja seda parandamata on lootusetu jõuda Euroopa jõukaimate riikide hulka nii 15 kui ka 50 aastaga! Tähtsam kui raha Sedasama arvutust on hiljem majandusinimesed edasi arendanud. Leiti, et kui me suudaksime tõsta eestlaste keskmise eluea samuti mitte ülearu tervisliku eluviisiga naabrite soomlastega samale tasemele, siis selle arvel suureneks meie sisemajanduse koguprodukt inimese kohta 1,5 korda. See on ju tohutu võimalus, mis nõuab omajagu pingutust, kokkuleppeid ja koostööd, kuid mitte nii hirmus palju raha. Raha ei raatsi eestlane tervise parandamise nimel välja anda. Mida oleks vaja teha? Ei midagi erilist, vähendada suitsu- ja viinalembust, vältida HIV-nakkust, vähendada surmajuhte õnnetuste tõttu, parandada toitumisharjumusi, õhutada kehalist aktiivsust... Esimene samm sellel teel – teabe jagamine – pole sugugi kallis ja keeruline. Olles mullu ülemaailmsel aidsipäeval külas aidsihaigeid ravivas Helsingi diakooniakeskuses, üllatas mind eelkõige see, kui neutraalselt, aga samas mõjusalt inimestele infot jagatakse. Olles küll erastruktuur, teeb keskus tihedat koostööd linnaga, ühendab oma tegevuses kenasti hoolekande ja tervishoiuteenuste pakkumise. Pisut hiljem sattus kodus mu kätte Tervise Arengu Instituudi uuring, kust sai teada, et juhusuhtes kasutas vaid 17% küsitletud Tartumaa elanikest kondoomi. Kas see fakt räägib ükskõiksusest ja hoolimatusest iseenda ja partneri tervise vastu või on mingil määral asi ka informeerimatuses. Eelmisel kümnendil narkomaanide ja homoseksuaalide probleemiks olnud HIV levib kiiresti turvaseksi põlgavate heteroseksuaalsete noorte hulgas. Seda tõsiasja ei teata ega teadvustata piisavalt. Aidsi ohtlikud sammud Aastaid on tartlastelegi räägitud uinutavat juttu, et HIV-nakkus ohustab narvakaid või tallinlasi, mitte taaralinlasi. Võta näpust, 2006. aastal tuvastati Ida-Virumaal 1,81 uut nakkust 1000 elaniku kohta, Harjumaal 0,53 ja Tartumaal 0,44. Kui see fakt teatavaks sai, siis hakati levitama uut muinasjuttu. Et süüdi on Tartu vangla, kes oma asukaid põhjalikult kontrollib ja meie senise rahustava arvepidamise segamini lööb. Paraku, vanglas ainult saab nähtavaks see elu, mida kinnipeetavad on vabaduses elanud, ei midagi muud! Iseenesest pole haritud rahvale turvalise seksuaalkäitumise sisseharjutamine keeruline. Parimal juhul arvatakse selleks kuluvat viis aastat. Kui ühiskond on indiviidi tervise suhtes nii ükskõikne nagu Eestis, peab igaüks muidugi ise valvel olema. Kuid info jagamine on igal juhul riigi kohustus. Kõigi kanalite kaudu, riigi, kohaliku võimu ja ka rohujuure tasandil. Indiviid võib ju ettevaatlik olla, aga kümnendi alguses plahvatuslikult kasvanud HIVi nakatunutel hakkab kümnendi lõpul välja kujunema aids. Eelkõige vallandab aids tuberkuloosi ja sellest on tavakodanikul isegi mõnevõrra keerulisem hoiduda kui HIVist. Veel hiljem, järgneval kümnendil, hammustab aidsihaigete ravi juba märkimisväärse tüki tervishoiu eelarvest. Neiski riikides, kus rahvas meie omast solidaarsem ja aidsioht palju väiksem, tekitab nende haigete tohterdamine emotsioone. Eesti pingelise tervishoiu rahastamise seisu juures pole võimatu, et tekib surve viia aidsihaigete ravi miinimumini. Soov visata need inimesed lõplikult üle parda. Sündimata lapsed Teema, millest seoses HIV-nakkusega pole Eestis peaaegu üldse kõneldud, on selle mõju sündimusele. Põhiosa nakatunutest on parimas laste soetamise eas, 25–35-aastased. Muu maailma kogemus ütleb, et nakatumine vähendab naiste viljakust 30–40% võrra.
> Loe edasi |
