Keskajal veeteed pidi Pärnu ja merega ühendatud hansalinna Tartu ning Pihkva ja Novgorodi vahel vedasid lodjad kaupu juba 13. sajandil. Lodi on üks arhilisimaid laevatüüpe, mille ehitamise põhimõte on üsna sarnane hansakoge omaga. Laiapõhjalise, lühikese ja väikse süvisega Peipsi lodja väljakujunenud konstruktsioon muutus aastasadade jooksul väga vähe.

Samal teemal: Tartu saab hansapäevadeks Peipsi lodja (3)

Eesti rahvusarhiivist leitud, 1939. aastast pärineva meenutuse kohaselt oli Peipsi lotjade ehitamise keskus enne esimest ilmasõda Podlipje külas Peipsi kirdekaldal. Suurimad lodjad võisid kanda kuni 200 tonni kaupa ning olid vähemalt 20 meetri pikkused.

Lodjameeste tähtsaim sihtpunkt oli Tartu, kuhu tihti kogunes kakssada lotja. Tartust veeti lotjadega poekaupa soolast viinani, siia toodi aga Peipsit ja jõgesid ümbritsevatest metsadest puid.

Lodjal töötas vähemalt kolm inimest. Niinimetatud peräsäksis oli pliit ja seal sai ka külmade ilmadega elada. Laeva keskosas oli kas katusega või katuseta kaubaruum.

Vaikse ilmaga veeti lotje sageli köitega kaldalt.

Peipsil liigelnud lotjade hulk hakkas seoses aurulaevade levikuga kahanema pärast 1918. aastat. Sõjaeelse vabariigi ajal võeti pea kõigilt lotjadelt mastid maha ning neist tehti auriku järel veetavad pargased. Viimased pargasteks muudetud lodjad sõitsid Emajõel pärast Teist maailmasõda. (TPM)

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5