Pealtnäha oli tegu kauni ja omakasupüüdmatu žestiga. Tallinna linnavalitsus eraldas aasta algul neljale kergejõustiklasele, Pärnut esindavale Gerd Kanterile, Keila värves võistlevale Ksenija Baltale ning Mulgimaa odaviskajaile Risto Mätasele ja Kristo Galetale nelja peale pool miljonit krooni, et nad pealinna Kalevi ridadesse üle tuleksid. Põhjendus kõlas, et Tallinnas saavad nad paremad harjutamistingimused.

Õigesti tegi. Tehku need, kes medalite püüdlemise lõpetanud, poliitareenil mida tahes, aga tõsimeelsel tegevsportlasel on raske ette võtta midagi rumalamat – peale dopingu pruukimise muidugi – kui toppida oma nina või lasta end kiskuda erakondlikku maadejagamisse. See on surmkindel tee oma laitmatu rahvakangelasemaine määrimisele.

Keskerakonda astunud Andres Oper võis küll aidata oma kahe väravaga Eesti 2:1 võidule Valgevene üle ja keegi ei vilistanud teda staadionil välja, ent väljaspool palliplatsi sai ta oma vitsad ikkagi kätte. MTÜ Jalgpallihaigla valis ta mullu aasta jalgpallijobuks, põhjuseks just erakonnastumine.

Pärast seda, kui suusatajad Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun lasid end Eesti suusajuhtidel sättida ühispildile Edgar Savisaarega, teatasid arglikud kriitikud, et on nendes pettunud, aga kärehäälsed kuulutasid, et ei taha nendest enam midagi kuulda. Veel nüüdki, Veerpalu põlvetrauma kestes ja Šmiguni Sapporo-fiasko järel, leidub küllaga neid, kes kirjutavad suusasuuruste nurjumised parastavalt tipp-poliitikuga mesti löömise arvele.

Ärge saage valesti aru: küsimus pole selles, et kolme hinnatud sportlase poliitilised teod on seotud Keskerakonnaga. Probleem, õigemini küll probleemi lahendus, peitub selles, et armastatud sportlased peaksid hoiduma igasugustest poliitikutest nagu batsille levitavaist ninalöristajaist. Miks?

Esiteks, sportlased on ühed vähestest, kes suudavad oma saavutustega liita kogu rahvast. Aga andes oma hinge ja nime mõnele erakonnale, riskivad nad vähemasti sellega, et ebaõnne korral peavad nad taluma pettunute halastamatut materdamist.

Teiseks, sportlastel pole erakondlikest seostest midagi võita. Küll aga poliitikuil, kes saavad end sättida võitjaoreooliga pärjatute kõrvale. Ka need kaks-kolmsada häält, mida sportlased aitavad heal juhul püüda, kuluvad parteidele marjaks ära.

Kolmandaks, sportlased on paljudele, eriti noortele, iidolid. Kui aga ühel halval päeval ilmneb, et su suur eeskuju on müünud oma näo ja kuulsuse nii kahtlastel asjaoludel nagu poliitilised mängud, siis mida võib üldse veel pidada pühaks ja puutumatuks?

Lühidalt ja selgelt öeldes: õige sportlane peab tunnetama enda suuremat missiooni – missiooni olla kogu riigi ja rahva esindaja, mitte mõne erakonna maskott või häältepüüdja.

Enamgi veel: kas ei tundu see suisa sportlast alandav, kui ta peab suusakeskuse ehituse rahastamiseks või jalgpallikooli ülesehitamiseks poliitikute ees koogutama? Kui sportlase nimi ja maine ja kuulsus on nii suured, et poliitikud neid hirmsasti himustavad, kas sportlased ei võiks oma nime ja mainet ja kuulsust kasutades ühiselt selga sirgu lüües nõuda – just nimelt nõuda! –, et poliitikud toetaksid ja aitaksid sporti ka ilma, et nemad peaksid end totralt ohvriks tooma, määrides oma hea nime.

Tõepoolest, saab ju ka teisiti. Möödunud aasta novembris pandi Tallinnas Rannamõisa teel nurgakivi judo kahekordse olümpiapronksi Indrek Pertelsoni juhitavale spordiklubile Arigato, mille rajamine läheb maksma üle 75 miljoni krooni. Pole kuulnud, et Pertelson end selle eest ühelegi erakonnale maha oleks müünud. Ikkagi tugeva selgrooga mees. Tõeline spordihing.