Kõik algas sellest, et Hans H. Luik mainis Kuku raadio «Keskpäevatunnis» metsakaamerat. Arvuti surises nurgas nii ehk teisiti. Mõtlesin, et katsun järele. Tippisin: looduskalender.ee, ja klikkadi! Tartumaa vesine metsalagendik oli otse käeulatuses. Esmapilgul ei midagi erilist. Vaid tuul kord suurema, kord vähema jõuga mikrofoni puhumas ja noorte mändide oksi tuuseldamas.Ja siis – oi-oi! Sammud! Ning mis-pagana-asi-see-nüüd-läbi-kostab – inimkeelne jutumõmin! Ekraanile ilmus seltskond jahimehi. Õige jah, leppisin olukorraga. Metsaelanike söögilaud vajab ju laupäevaõhtule väärilist katmist. Kissitasin silmi. Nisu, vist. Ja kartulid! Lippasin kööki tassi kohvi tooma ja jäin põnevusega ootama. Iga arvutikõlarist kostva ragina peale kiirustasin metsatelekat kontrollima. Eurolaulude esitlus päristelekas tundus igav. Juhtuks ometi midagi! Söögiaeg algas kell 22.20. Tumedad kogud püsisid esiti pimeduse ja valgussõõri serval, ruiatasid ja röhitsesid. Siis astusid üksteise järel pro˛ektorivihku. Uudishimulikud ja kärsitumad kesikud ees ning elunäinud emised kontrollivalt järel. Ei mingit re˛iid, ei kombineeritud võtet – päriselu! Need mu nädalavahetuse mõnusaimad hetkel seal olidki! Ilus kuuepealine seakari istus töölaual ning tuba oli magusat matsutamist täis! Muide, järelpeo korraldas kella üheteistkümne paiku üks kährikupaar ning teise päeva koristuse tegi priskete pasknääride parv. |
kõik galeriid
